Mööduvad aastad ja asjad on teistsugused. Ma peaks ju sellega harjunud olema, sellega, et aeg muudab inimesi ja inimsuhteid. Aga iga kord tuleb see minu jaoks justkui üllatus. Mina olen enda arvates suures plaanis ikka samasugune, aga teiste inimeste järgi näen, et on toimunud muutus.
Nõnda ma siis seisin seal, vaatasin ja kuulasin. Ja kui (senist) loomulikku reaktsiooni ei järgnenud, siis lihtsalt kehitasin sisemisest õlgu ja tõdesin omaette: "Mis seal siis ikka! Kui nii, siis nii!"
Kuid suures plaanis teevad need muutused mind siiski kurvaks, sest kui kaob ehedus ja aval suhtumine, siis mis jääb järele. Eks ma saan aru, et põhjuseid ei tule mitte niivõrd minust, kui pigem ümbritsevast keskkonnast, sellest, mis õpetab endale müüre ümber laduma - eks ikka selleks, et elus hakkama saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar