Sama muster, samad teemad. Võidelda, sõidelda, viimaks käed üles tõsta ja alla anda, seejuures valjuhäälselt oma protesti avaldades. Ma olen seda kõike näinud küll ja veel. Mida tehakse ja milleks, millal järele antakse ja millal jäädakse endale kindlaks.
Utoopia on see, millest mõtlen, suur utoopia. Seepärast ma olengi sellises seisus, nagu ma praegu olen - kuna näen, et pole võimalik nõnda, nagu mina arvan, siis pigem ärgu üldse olgu.
Ja ometi on see elu loomulik osa, koosolemise loomulik osa. Aga miks pean mina selle keskel ja vahel olema? Milleks on mind vaja sellesse kaasata?
Teisest küljest on huvitav see tähelepanek, mille olen enda jaoks teinud - minu elutee tundub mõne jaoks ikka päris ahvatlev ja võluv. Seeläbi ka ma ise tundun võluv olevat, vist? Irooniat kui palju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar