Kas tõesti teisiti ei saa?

Vaatan enda ümber ringi ja püüan mõistata, et kas tõesti teistmoodi ei saa. Ikka ja jälle käib sama muster läbi, ikka ja jälle näen, et just nõndamoodi peavad need asjad käima. Peab olemas olema üks kindel iseloomujoon, mis kõik paika paneb, kui seda pole, siis ei toimi ega toimu mitte midagi. Minu arusaamadega läheb see iseloomujoon aga sootuks vastuollu, sellest ka siis kõik muu või siis selle kõige muu puudumine.

Ikka ja aina imestan ja mõtlen, et kas tõesti teisiti ei saa, kas ainult niimoodi on see asi võimalik. Kas on need ühesugused näited nii eredad, et teistsugused variandid ei hakka nende vahelt silma? Kummaline, väga kummaline. Kuigi jah, naiivne oleks arvata, nagu oleks elu kuidagi teistpidi seatud.

Elu loomulik osa

Sama muster, samad teemad. Võidelda, sõidelda, viimaks käed üles tõsta ja alla anda, seejuures valjuhäälselt oma protesti avaldades. Ma olen seda kõike näinud küll ja veel. Mida tehakse ja milleks, millal järele antakse ja millal jäädakse endale kindlaks.

Utoopia on see, millest mõtlen, suur utoopia. Seepärast ma olengi sellises seisus, nagu ma praegu olen - kuna näen, et pole võimalik nõnda, nagu mina arvan, siis pigem ärgu üldse olgu.

Ja ometi on see elu loomulik osa, koosolemise loomulik osa. Aga miks pean mina selle keskel ja vahel olema? Milleks on mind vaja sellesse kaasata?

Teisest küljest on huvitav see tähelepanek, mille olen enda jaoks teinud - minu elutee tundub mõne jaoks ikka päris ahvatlev ja võluv. Seeläbi ka ma ise tundun võluv olevat, vist? Irooniat kui palju!

Mis on muutunud?

Mööduvad aastad ja asjad on teistsugused. Ma peaks ju sellega harjunud olema, sellega, et aeg muudab inimesi ja inimsuhteid. Aga iga kord tuleb see minu jaoks justkui üllatus. Mina olen enda arvates suures plaanis ikka samasugune, aga teiste inimeste järgi näen, et on toimunud muutus.

Nõnda ma siis seisin seal, vaatasin ja kuulasin. Ja kui (senist) loomulikku reaktsiooni ei järgnenud, siis lihtsalt kehitasin sisemisest õlgu ja tõdesin omaette: "Mis seal siis ikka! Kui nii, siis nii!"

Kuid suures plaanis teevad need muutused mind siiski kurvaks, sest kui kaob ehedus ja aval suhtumine, siis mis jääb järele. Eks ma saan aru, et põhjuseid ei tule mitte niivõrd minust, kui pigem ümbritsevast keskkonnast, sellest, mis õpetab endale müüre ümber laduma - eks ikka selleks, et elus hakkama saada.

Raamatutest raamatud

Jean-Paul Didierlaurent'i "Ettelugeja 6.27-ses rongis" sattus mu seekordsesse lugemisvalikusse seetõttu, et ta on välja antud ühes sarjas, milles avaldatud raamatuid ikka loen. Ja kui viimase selle sarja raamatu lugemine jäi mul pooleli, sest ma lihtsalt ei jaksanud ja juba olevat järjekordki tekkinud teistest raamatu lugeda soovijatest, siis seekord läks lugu sootuks teisiti.

Kuna lugemine on minu jaoks viimasel ajal kuidagi vaevaline olnud, siis arvasin, et ma enam ei oskagi, enam ei suudagi, süveneda, kirjasõnade kaudu osaks saavat maailma omaks võtta. See raamat aga tõestas vastupidist - et kui on hea raamat, siis loen küll ja hea meelega ja väga kiiresti. Poole päeva raamat oli see, enamat polnudki vaja, neelasin lehekülgi suure huviga ja läbi ta oligi.

See oli raamat minu jaoks, võimaldas samastuda, võimaldas omaks võtta, võimaldas sisse minna. Ja mulle on ikka meeldinud inimesed (antud juhul siis raamatu peategelane), kes ei mõista, kuidas nad võiksid ühiskonda sulanduda, kuidas nad igapäevaselt tunnevad, et kohe üldse ei sobitu (minu peastki käivad sellesuunalised mõtted sageli läbi) ja kuidas nad siis ikkagi leiavad mingi oma tee ja võimaluse elus hakkama saada, päästa ennast läbi selle, et päästavad midagi head ja ilusat, mis on ilmas olemas, aga mis siiski on hukule määratud.

Ja kõige enam meeldib mulle selle raamatu juures raamatute teema, nende väärtuse teema. See raamat saab minu lemmikute seas auväärse koha ühe teise raamatutest rääkiva raamatu, Ray Douglas Bradbury “451 kraadi Fahrenheiti”, kõrval. Mulle need raamatutest rääkivad raamatud meeldivad, sest raamatu kui sellise juures on midagi sellist, mis peab olema osa elust, arvan ma, osa meie eksistentsist. Eks seda teemat võib vähe laiendada ja teha sellise üldistuse, et raamat on ju lugude vestja, kirjasõna kaudu, ja lugusid peab meie elus olema, sest ilma lugudeta pole elu ja ilu ja unistusi ja mälestusi. Mina vist ikka olen lugude usku, mulle tundub, seetõttu raamatudki on minu jaoks olulised.

Mida tohib teha?

Aeg-ajalt tekivad igasugused mõtted pähe. Praegugi, lugedes viimasel ajal oluliseks muutunud terminit vihakõne, hakkasin ma korraga mõtlema, et mida siis tänapäeval üldse enam teha tohib? Kui iga mõtteavalduse või kriitika võib sisuliselt vihakõneks tembeldada. Pole vaja palju fantaasiat, et iga asja tagant viha leida. Ja kui nüüd mõelda, siis kriitikanooltena väljenduv ongi enamasti vist viha emotsioonist kantud.

Siit siis tulebki vist erinevus - viha ja vihkamine on kaks täiesti erinevat asja, minu jaoks vähemalt. Viha on selline hetkeline emotsioon, see, kui mingi olukord ajab närvi, endast välja. Vihkamine on aga juba pikaajaline ja sügavalt teadvustatud tegevus. Just mingi aeg tagasi tuli mul sellel teemal üks põhjalikum väljaütlemine teha - et jah, ma olen ühe inimese peale vihastanud, ühes ja teises olukorras, aga ma ei ole teda vihanud, sest ma ei ole vihkamiseks mingit põhjust näinud. Ja kas isegi siis, kui oleks põhjust vihkamiseks, peab seda ikka tegema? Olen enamasti ikka püüdnud vihkamiseta hakkama saada oma elus, sest vihkamine on selline tunne, mis võtab aega ja energiat.

Viimasel ajal olen ikka tegelenud oma armastuse energia kasvatamisega, ka täiesti teadlikult ennast selles suunas edasi lükanud. Kuid mind häirib see, et nõnda palju mõistmist nõutakse tänapäeval - mis siis, et ma olen ennast ikka väga tolerantseks inimeseks pidanud (mõnes mõttes muidugi olen ma suur konservatiiv ja mõnes teises mõttes jälle paras radikaal), aga sellist asja, nagu vägivald, ma küll tolereerida ei taha, seesugust mõistmist minu sees ei ole. Mul tekib siinkohal veel küsimus, et alternatiivne variant kriitikale tundub olevat kõige mõistmine ja talumine - kas kuidagi neutraalselt ei saaks, kas alati peaks pooli valima? Ja selle juures mul tekibki küsimus, et kas see on vihakõne, kui ma arvan, et vägivald on vale lahendus (võttes sedasi endale õiguse kritiseerida sel moel vägivallatsejat)?

Kõik see lubatu ja lubamatu asi on tänapäeval nii sassis, et mulle tundub, et tuleb taaskord teha tasalülitus, ära nullida see väljastpoolt tulev ja toimetada vaid enda sisemise häälega, mis ütleb päris korrektselt, mis on õige ja mis on väär (mitte et ma sellest niikuinii ei juhinduks, aga mõnikord kipub ühiskondliku surve kotkas ka pea kohal tiibu sahistama). Loodusega on selles osas ikka nii lihtne - tema teeb üheselt selgeks, mida teha tohid ja mida teha ei tohi, mitte mingeid segaseid piirjooni ega arusaamatusi, kunstlikest vahetegemistest rääkimata.

Milles peitub alkoholi võlu?

Ma püüan mõista, tõesti. Nii palju, kui ma ümberringi vaatan, nõnda palju ma seda ka näen, et inimesed ilma alkoholita ei saa ja ei oska ja ei taha. Ja nõnda ma püüangi mõista, milles peitub alkoholi võlu.

See küsimus on mu peas küpsenud tükk aega, sest isegi need, kes on rääkinud, et nad alkoholiga mingit kokkupuudet omada ei taha, on ühel hetkel öelnud, et isutab selle järele. Või siis mõni teine, kelle praegust eluperioodi pidasin alkoholivabaks, on öelnud, et pole nad nii puhtad sellest midagi, on ette tulnud hetki selliseid ja teistsuguseid, mil on ka alkohol, küll vähestes kogustes, aga siiski, nende juurde tee leidnud.

Mina, kelle jaoks jätkuvalt parima maitsega jook on vesi, püüangi aru saada, mis on see võlu, mis inimesi alkoholi juurde tõmbab. Minulgi on vahel, haruharva, see tunne peale tulnud, et tahaks. Nüüd aga juba mitmeid kuid pole sellel teemal aga ühtegi isutamist toimunud. Aga mis minus siis seda tõmmet tekitanud on? Vist lihtsalt tahtmine taaskord proovida - et kas maisteb hea. Võlunud ta mind suurt pole ja nõnda lähebki järgmise korrani see asi.

Aga mis see siis ikkagi on - kas maitse või hetkeline lõõgastumisvõimalus või midagi veel? Kes oskaks mulle selle peale vastata?

Miks peaks minagi hoolima?

Kui ma olen omalt poolt teinud kõik, mis teha annab, siis ei ole ju minu asi hoolida, kui teised ei hooli. Täpselt nii ma seda asja mõtlen ja täpselt nii ma seda asja ka teen.

Lugu siis seesugune, et tuli üks vana asi üles. Mõtlesin, et tegeleks selle asjaga väheke. Või vähemalt tegin ettepaneku, et võiksin selle asjaga tegeleda. Aga kuna keegi mu ettepanekule reageerinud pole, siis ma mõtlen praegu, et ju siis polegi vaja, ju siis on taaskord selline seis, et mina hoolin rohkem, kui vaja oleks või peaks, mõtlen ette rohkem ja arvestan enamaga. Aga, kui pole vaja, siis pole vaja. Jätan siis selle teadmise kuhugi tahaplaanile ja lepin selle teadmisega, et mina tegin kõik endast oleneva.

Peab olema mingi tõmme

Ma olen ikka mõistatanud, mis tõmme küll on inimestel minu külge, et nad peavad ennast minu peal kehtestama ja välja elama. Ja kui ma nende tahtele ei allu, kipuvad nad agressiivseks kätte minema.

Lugu siis seesugune, et olin toimetamas omi toimetamisi, täiesti hõivatud nendega, kui minu juurde saabus meesterahvas koeraga, kes nõudis täiesti iseenesestmõistetavalt, et ma tema koera lendava taldriku puu otsast alla tooksin. Kuna esialgu ikka püüdsin ta mure ära kuulata ja tõdesin siis, et mina ei saa küll aidata, jätkas ta oma joru, et kutsugu ma päästeamet või keegi kohale, et tema koera mänguasi puu otsast alla saaks. Kuna minul polnud aega temaga tegeleda, siis suunati tema juurde turvamehed, kes noogutasid ega teinud midagi muud, kui vaid utsitasid meesterahvast lahkuma. Eks ta siis selle peale ka läks.

Aga mitte eriti pikaks ajaks. Möödusid mõned minutid ja oligi ta tagasi, mina olin selleks ajaks temast juba tükk maad eemal ja nii ta mulle sealt kaugelt karjuski: "Mida Sa kardad seal? Tule ja too see lendav taldrik puu otsast alla!" Õnneks lahendas sel hetkel olukorra mu paarimees, kes siis läkski ja tegeles personaalselt selle mehe ja koera ja puu otsas oleva lendava taldrikuga.

Mind aga pani see olukord mõtlema ja tõsiselt. Mul ikka peab olema mingi seesugune tõmme, et mingid meesterahvad sedasi mind paika panna üritavad. Mis märk see mul küll küljes olla võiks? Ja kuidas on nii, et pealtnäha süütust olukorras on väga kiiresti välja kasvamas midagi ülimalt agressiivset, iseäranis minu puhul, kes ma mingisugust vägivalda taludagi ei suuda? Selles suhtes olen ma aastatega juba oluliselt targemaks saanud, et selliseid meesolevusi ajab iseäranis närvi see, et ma rahulikuks jään ega endast välja lähe.

Oh, uned, oh, uned

Mitu ööd polnud ma und näinud. Kas ma ka maganud olin, see on juba iseküsimus - võib-olla oli uni lihtsalt nii pinnapealne, et unenägudeni see kuidagi ei jõudnud. Täna öösel siis viimaks tuli see unenägudelaviin. Kõik viimaste aegade teemad omavahel segamini. Pealtnähtud glamuurist sisemise karjatuseni - isegi unes oskan ma vanduda ja korralikult. Hämmastaval kombel on inimesi, kes tulevad mulle ligi ja ütlevad, et nad teavad mind ja minu lugu. Lisaks veel üks mõistatuslik Türgi teema - kuigi väidetavalt pole Türgis käinud see inimene, kelle jutust võis seda aimata, üks teine inimene on seal siiski olnud, seda tean kindlasti.

Unenäod, pagemise paik, igapäevasündmuste selgeksmõtlemise paik. Nüüd siis üle tüki aja see võimalus. Kas sai selgem ja parem, seda ei tea, igal juhul olid, nüüd, viimaks, need uned.

Ma tõesti usun!

See suvi on pulmade suvi, saan ma siin ümberringi toimuvast aru. Ja kui üks seesugune pulm oli teatud mõttes üllatus, siis mina, vaadates inimeste peale, usun küll, et nad suudavad ja oskavad koos hakkama saada. Ja seda üllatavam oli minu jaoks see, kui kuulsin, et selle abielu kestvuse teemal oldi valmis kihlvedusid sõlmima.

Muidugi tekitas selline suhtumine minus küsimusi, mida ma enda teada ei jätnud. Eks mulle siis selgitati, miks sellisel arvamusel ollakse. Ja mina siis pidin ütlema, et mina tõesti usun, et need konkreetsed inimesed saavadki oma abieluga hakkama. Ma ei tea, kas ma lihtsalt usun inimestesse või siis sellesse, et antud juhul teavad inimesed väga täpselt miks nad seda teevad ja millised on alternatiivid. Igal juhul, mina hoian küll pöidlad pihus, et neil see asi õnnestuks!

Latist nii ja naa

Lugesin täna ühte artiklit, kus räägiti taaskord sellest, et Eesti naised on meeste jaoks lati liiga kõrgele seadnud ja et seetõttu jäävad lapsed saamata, pere loomata. Et tuleks selle latiga midagi ette võtta.

Mina siin, ilmselgelt liiga kõrge latiga, hakkasin siis selle peale mõtlema. Mitte et ma seda pidevalt niikuinii ei teeks - ei mõtiskleks nende teemade üle, et miks ma siiani üksi olen. Aga see viimaste nädalate meedias üleval olev teema paneb selle asja peale aina enam mõtlema.

Ma pole kunagi arvanud, et midagi saab jõuga. Minu jaoks peavad asjad loomulikud olema. Ja kui nad loomulikud ei ole, siis ma lihtsalt ei saa. Vägisi kedagi armsaks ei tee ja see armsaks saamine/olemine ei sõltu mingitest lattidest, ütleb minu kogemus. Kui ikka ei klapi, siis ei klapi.

Võib-olla ma elan mingis muinasjutulossis, et ma tõesti arvan, et on võimalik see, millest ma unistan, mida ma mõelnud olen. Võib-olla ongi see võimatu illusioon. Aga samas, ainult ma ise saan oma elu selliseks elada.

Ja ma ei taha sellist suhet, nagu ma neid pidevalt kõrvalt näen. Sellist, kus oma partnerit ei austata, kus teda seljataga kirutakse, kus oma tahtmisi taga aetakse. Ma tahan harmooniat ja austust ja lugupidamist, toetamist ja mõistmist, ühiseid arusaamu ja põhimõtteid.

See kõik ei sõltu lattidest mitte kuidagi, sest mul on teatavasti kahe sõela süsteem. Ja kogu selle asja muudab keerulisemaks veel see, et ma tean väga täpselt, mida ma ei taha - mul on liiga palju halbu näiteid siin silma ees, need kogemused välistavad nii paljud "võimalused". Rääkimata muidugi sellest, milline kõva kivi ma oma pehmuses olen. Aga kui õige mees mu kõrval on, siis ei jää sellest kõvaks kiviks olemisest suurt midagi alles, sest siis saab minust korraga voogav vesi (olen näinud ja kogenud).

Aga, eks mehed vist tunnevad sedasi:

Pole siis imestada...

Ma siin mõtlesklesin tükk aega oma vaate üle, et kas see on tõesti võimalik, kas ma ehk olen eksinud. Et peaks olema rohkem sisu, sest ometigi on ju omandatud teadmisi, ühest ja teisest, elust ja asjadest, aga eelmine nädal andis vastuse:



Mõni samm on veel minna, tipp polegi saavutatud. Aga, tubliduse ja visadusega saab vallutatud ka kõige kõrgemad tipud. Arenguruumi on ja kuidas veel...

Aga mis ma siin ikka ironiseerin, pigem on asi minu suures kadeduses. Või siis selles, et ma püüan maha salata üht osa iseendast, seda osa, mis ihkab ennast säravamate sulgedega ehtida. Ja-jah, tõesti-tõesti. Kuigi (seegi puutub, ma praegu suure üllatusega avastasin, teemasse), huvitaval kombel olen viimasel ajal märkama hakanud, et ripsmetušš muudab naiste silmad kuidagi eriti koledaks, iseäranis see selline tükkis ollus, mida enamasti ripsmetele lisada on otsustatud.

Ja friigist on aina suurem friik saamas... Ei tea, kas mõni asi mu jaoks normaalseks ka jääb?

Jant jandi otsa

Viimati raamatukogust laenutatud kolm raamatut sain siis eile läbi loetud. Ja hämmastav on see, et mul nende kolme raamatuga, mis peaksid olema üsna lihtsasti loetavad ja kiiresti läbi saama, läks peaaegu kolm nädalat aega. Ise veel imestasin, et miks see nõnda palju aega võtab, sest enamasti on selle kirjaniku - Darja Dontsova - raamatud ühe õhtuga loetavad.

Arutlesin mis ma arutlesin, lõpuks jõudsin arusaamiseni, et asi oli selles, et raamatud sisaldasid endas janti - üks jant ajas teist taga. Ja mulle jandid sugugi ei meeldi. Need konkreetsed lood olid lisaks kõigele muule veel laialivalguvad ka. Niiet, oodatud lugemismõnu jäi täielikult saamata ja sisuliselt tuli mul ennast neist raamatutest läbi närida.

Aga sellega sugugi ei piirdu mu viimaste nädalate jantide elamused. Käisin siin ükspäev ka ooperit vaatamas, puhas klassika nimega "Aida". Ja kui esimese vaatuse järel tundus mulle, et üle võlli keeramisega oli liiale mindud ja tulemuseks oli labasus, siis teise vaatuse lõpuks leidsin juba, et laval toimuv jant segas mind nõnda palju, et lülitasin selle enda jaoks välja ja võtsin parima osa, st siis muusika ja laulu, ega lasknud ennast segada sellest, mismoodi ooperilauljad laval liikusid ja mida nad seal tegid.

Nõndamoodi ma siis mõtlengi, et mis mul viga on - ei sobi üks ega teine, ei kõrgkultuur ega lihtlabane meelelahutus. Olen vist tõesti liigselt oma mulli sees ega saa sealt välja. Ja (mulle) sobivaid elamusi on aina keerulisem leida...

Käest lastud võimalus?

Oma peas olen ma neid mõlgutanud juba üsna mitu aega. Iga kord mõtlen ja vaatan ja arutlen omaette - miks minul need asjad sedamoodi siis on. Lihtsalt, tahaks ju ka mõista ja aru saada, miks minu elutee just nõndamoodi läinud on, miks asjad pole kuidagi teisiti.

Ja nüüd, ühel õhtul, sain taaskord terve rea vastuseid kätte. Ühest küljest oli mul ju võimalus käega katsuda. Võtta ja kasutada ära see võimalus, mis sülle sadas. Ja siis, kogu selle melu keskel, sain ma aru, nii mitmestki asjast, nii mõnestki nõksust minu enda sees.

Suurepärase võimaluse nullis ära mu enda jahedus. Ja siis ma mõtlesingi, vaatasin neid hetki kõrvalt ja püüdsin aru saada, miks ma niimoodi käitun, miks ma sugugi ei reageeri, nagu võiks. Vastuseid tuli üksteise järel riburadamisi. Esmalt muidugi sain aru, et mu süda on mujal ja sellepärast ma ei kipu sugugi reageerima. Järgmine järeldus tuli sellest, et mulle ei meeldi teatraalsus, mulle ei meeldi draama. Seejärel mõistsin, et kui ma tean, kuidas on hea, siis ma ei saa leppida mitte millegi vähemaga, kui ma tean, mismoodi on mulle kõige sobivam ja sel hetkel hakkab mulle nii mõnigi asi vastu, siis see pole ikka õige asi. Ja mulle tõesti ei meeldi, kui mu käsi väänatakse, mitte, et seda oleks väga tahtlikult teha tahetud, aga nõndamoodi see kukkus lihtsalt välja.

Ja kõige selle kõrval ma siis seisin ja mu peast käis läbi see mõte, et võiks ju ikkagi juhust kasutada. Aga ma ei teinud mitte midagi, ei astunud ühtegi sammu, sest ma teadsin ja tundsin, et see oleks olnud niivõrd vale, see oleks olnud iseendaga nii suurde vastuollu minemine, et ühel hetkel oleks mul ilmselt süda pahaks läinud.

Nii ma siis seisingi oma elu ühe käestlastud võimaluse juures ja sain aru, et ma ikka kohe üldse ei oska. Ja võib-olla on see kahe sõela teooria, mis pärines umbes nädal varasemast ajast, ikkagi niivõrd õige. Et ühest sõelast võivad ühed läbi pudeneda, sest on välistavad omadused, ja teise sõela peale pidama jääda teised, sest on valikut kinnitavad omadused.

Ühtaegu nii lihtne ja nii keeruline on minuga... Sealt tulevad ka need vastused kõigile neile teistele küsimustele.

Ühe päeva lugu

Kuna ma laulu leida ei suutnud, siis viitan luuletusele pealkirjaga "Lõpp", Doris Kareva sulest. Nii täpne, nii kohane.

Mõnikord on sedasi, et otsustad ja ootad. Ja tulemust tead juba üsna kindlalt ette. Aga siiski, iseenda vastu ei saa, sest sisemine tunne ütleb täpselt, mida tegema pead - nõnda siis ootadki ja ootad veel ja siis ootad veel veidi...