Mõtlesin siin tagasi ükspäev aset leidnud stseenile ja sellele, millised olid minu poolt väljaöeldud laused ja mõtted. Kas nad oli ajendatud ainult õelusest ja isiklikust solvumisest või on asi lihtsalt selles, et ma tundsin, et minul on tugevam positsioon, nüüd, kus ma olen tuhast tõusnud? Igal juhul ei kahelnud ma hetkekski selles, et mul on õigus öelda neid asju, mida ütlesin. Ja kui läkski mõni asi üle piiri, ju see siis pidigi niimoodi minema.
2 kommentaari:
Hmm, aga võib-olla on piiritus? Ära muretse nende piiride pärast.
Õelus on omaette teema.
:D Õelusest tahaks üle olla. Tahaks, vaatamata sellele, mida enda kohta teada olen saanud, siis olla hea inimene.
Postita kommentaar