Rahvatarkus teatavasti ütleb, et targem annab järele. Olen siin viimasel ajal selle peale pikalt mõelnud. Ja ikka enam hakkab mulle tunduma, et see ütlus peaks olema hoopis: nõrgem annab järele. Eestlased on teada on jonnakuse ja kanguse poolest. Eks see ole meis kõigis sees ja kui leian ennast taaskord kuskil kompromissi otsimas, teisele inimesele mitu sammu vastu astumas, siis saan aru, et olen nõrk. Nõrk selles kanguse katsumuses vastu pidama. Nõnda tundsin tänagi. Vaatamata sellele, mis minuga tehtud on, vaatamata sellele, millisesse hingelisse kaosesse olen vahepeal jõudnud (ja nüüd sealt viimaks välja tulnud), olin hetkega valmis kõike andmestama ja kõike unustama, astuma taas need sammud, kustutama kogu selle sisemise valu. Jah, tuleb endale tunnistada, et olen nõrk. Ja hea on, kui ma oma nõrkusehetkedega sagedamini silmitsi seisma ei pea, sest mine tea, mis siis kõik veel juhtuda võib.
Selle asja juures on veel teinegi külg. See on seotud ühe avastusega, mis seob omavahel kõigi suhete küsitavuse. Kui teil on mõni suhe, mis tundub, et pole justkui täpselt selline, nagu te tahate, ja olete kõik omaltpoolt teinud, et seda paremaks teha, ja kui teine suhte pool pole midagi teinud, siis on aus vastus selline: ju ta siis on olukorraga rahul, ju siis tema arvates on kõik suurepärases korras. Kuidas ma sellise järelduseni jõudsin? Aga väga lihtsalt: muidu võtaks teine suhte pool midagi ette, et asjad edasi liiguksid. Ja kui vabanduseks võiks siinkohal pakkuda selle, et teine pool kardab olukorda halvendada, siis see on suhteliselt kesine vabandus, sest kui on ühelt poolt üles näidatud soovi ja tahet ja heatahtlikkust, siis mida on vaja teisel poolel karta?
2 kommentaari:
nõrgem, ikka nõrgem... targem on nõrgem.
Ehk on lootus selle peal, et kõige nõrgem saab kingituse - lapsepõlvest tekkinud illusioon?
Postita kommentaar