Jõuetus on väga raske olemise hetk. Siis, kui tunned, et ei jõua midagi teha. Või siis, kui tunned, et ei taha midagi teha. Siis, kui kõik seisab justkui paigal ja sinust pole panuse andjat, et midagi muuta, midagi teha selleks, et asjad liikuma panna.
Oli minulgi selline periood. Kuigi-kuigi, selle oma jõuetuse sees toimetasin, tegin päris palju asju, kuid neid tegin enamasti vaid läbi udu, pigem kõrvaltvaatajana kui aktiivse osalejana.
Nüüd on aga jõud tekkinud. Ma ei tea, kas see on vihast tekkinud jõud - viha pidi jõudu andma - võib-olla on see nii, võib-olla ka mitte. Aga igal juhul on tekkinud jõud, eks ikka vaimujõud, taas liikuda, toimetada, edasi minna. Nii on nüüd viimaks hakanud toimuma need asjad, mis on vahepeal ootel olnud ja paigal seisnud.
Nii on endasse ahmitud mitmed raamatud, on käidud ammuunustatud radu, on tegeldud asjadega, mis on vahepeal soiku jäänud.
/Kas oli pöördepunktiks tõesti siis see paarinädalatagune muutus mu elus? Kas see siis pani aluse sellele uuele liikumisele, andis mulle selle jõu, mida praegu enese sees tunnen olevat. Tean, et ei tohi lasta ennast välisest kaasa haarata, aga siiski ei saa välismõjudeta kuidagi hakkama./
2 kommentaari:
Nii nagu sügisele järgneb talv ja talvele taas kevad või nii nagu kaifile järgneb pohmell, nii vajab ka inime puhkust, et taas olla.
Mulle kohe meeldib see köögilauafilosofeerimine, kui sa veel märganud pole ;)
Kui juba jutt puhkuse peale läks, siis vajab inimene peamiselt puhkust iseendast, oma mõtetest ja tunnetest. Mulle tundub, et nüüd on mul see puhkuse aeg kätte jõudnud ;-)
Köögilauafilosoofia on hea!
Postita kommentaar