Kuigi Tallinna päeva ürituste külastamise ajendiks oli Koit Toome ja Maarja kontsert Raekoja platsil, sai artaktsioonide spektrit veidi laiendatud ja lisatud sinna kahe haljasala külastamine ning ka "Kukerpillide" kontsert.
Tallinna päev algas minu jaoks Harju tänava vastavatud haljasala külastamisega. Kuigi tundus, et sellega pole veel päriselt valmis saadud, oli enamus haljasalast siiski külastamiseks avatud. Üldmulje oli väga kandiline - kõik kujunduselemendid, välja arvatud lastenurgale mõeldud pallid, olid kandilised - täisnurki leidus nii äärekivides kui ka purskkaeve katvatel klaasidel ja niisamuti kujunduses kasutatud pinkidel. Võib-olla saab pilt parem olema, kui istutatud taimed täies ilus õitsema lähevad, kuid praegu oli küll kogu ala suhteliselt lage. Samas on vaatepilt kindlasti parem, kui lahtikistud varemed. Kui haljasala on kerkinud varemete peale, siis Niguliste kiriku juurest Pegasuseni kulgenud trepp on asendumas Nõelasilma käiguga, mis praegu on veel tarast ümbritsetud, kuid saab samuti ilmselt lähiajal külastajatele avatud.
Pidupäevaüritusi sai Raekoja platsil jätkatud "Kukerpillide" kontserdiga. Kuigi rõõmustasin endale mingi aeg tagasi Eesti kullafondi viimase väljaande - "Kukerpillide" laulukogumiku - pean häbiga tunnistama, et sellest kollektsioonist olen kuulata jõudnud vaid esimest plaati ja nii ei osanudki ma suuremat osa esitatud paladest kaasa laulda. Jalg aga kiskus mõnusalt kaasa tatsuma ka nende lugude ajal, mille sõnad täiesti võõrad olid. Kui aga tuli mõni tuttavam lugu, sai ikka omaette kaasa ka ümisetud.
"Kukerpillide" kontsert vaadatud-kuulatud, sai mindud uudistama Musumäel asuvaid uusi skuptuure - "Hetk enne suudlust" ja "Hetk pärast suudlust" Tauno Kangro "peitli alt". Need kujud erilist vaimustust küll ei tekitanud ja jäi arusaamatuks, milleks neid üldse sinna haljasalale vaja oli. Kas oli häirivaks teguriks kujude linnaruumi paigutumise lugu või harjumus, et Musumägi on minu jaoks alati looduse ilusse mattununa suurepärasena näinud, igal juhul oleksid need kujud võinud sinna tekkimata jääda.
Pidupäeva lõpetas Koit Toome ja Maarja kontsert Raekoja platsil, taustaks mängimas ansambel ja Tallinna Kammerorkester. Kontsert oli mõnus ja meeleolukas, osad lood möödunud reedest tuttavate seadetega. Mõne loo ajal aga tekkis silme ette kujutluspilt estraadist sõna tõsises mõttes - palju ikka on võimalik hittlugusid kuulata orkestri saatel - selliste lugudena tulid esiplaanile "Suveöö" ja "Mis värvi on armastus", mille esitamise käigus demonstreeris Koit Toome oma suurepärast hääleulatust. Maarja esituses meeldis mulle enim "Suudlus läbi jäätunud klaasi", mis on vaieldamatult üks minu lemmiklugudest Ruja repertuaarist.
Mis siis kokkuvõtvalt öelda - oli meeleolukas õhtupoolik paraja ilmaga, kus linnakodanikke oli näha küll rohkelt vastavatud vaatamisväärsusi uudistamas, kuid kontsertkava kuulamas suhteliselt hõredalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar