Sõitsin eile mööda oma lapsepõlve mängumaad ümbritsevat kastanialleed ja vaatasin, kuidas kevad jõudsalt endale teed teeb. Mõtlesin, et ei tea, kas nädala pärast on seesama allee juba täielikult õitemerre uppunud. Igal juhul loodan, et mul on siis ka aega ja vajadust sellel alleel sõita, sest vaatepilt on kindlasti seda väärt. Lapsepõlves ei mäleta, et oleks eriti hoolinud nendest õitest, küll aga oli vahva puude otsas ronida ja sügisel puude alt kastaneid korjata. Nüüd aga ei oska okste otsas turnimisest unistadagi (arvan, et puhtfüüsiliselt ei saaks sellega hakkama), küll aga teevad kastaniküünlad ja kastanimunad ikka meele rõõmsaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar