Kui veel aasta tagasi oli päris selge, millist muusikat ma hea meelega kuulan, siis aeg liigub omasoodu ja muutuvad tunded ja maitsed. 1. mail sai täis 10 aastat ajast, mil avastasin enda jaoks Smilersi - see oli rütm, mis mind sisemiselt käima tõmbas. Tõmbab nüüdki vahel, kui saab nende kontserditel käidud. Kuigi peamiselt käib see ikka vanade lugude najal - uuemat loomingut ma omandada enam ei suuda. Ehk on asi "rikutud" muusikalises maitses? Või on teistsugune muusika lihtsalt muutnud need lood talumatuks? Igal juhul sai tähtpäeva puhul plaadimasinasse lükatud Smilersi viimane plaat ja peale ühte kuulamist endiselt rohkem kuulata ei soovinud. Nii ongi mu maitse kandunud hoopis teise kanti - kui eelnevalt mängisid olulist rolli sõnad, siis nüüd olen ennast tihti avastanud kuulamast just instrumentaalmuusikat.
Ise ma öelda ei oska, kas ma olen oma "rikutud" muusikalise maitse pärast õnnelik või õnnetu. Seisundit võiks pigem kirjeldada kui üllatavat (et milline muusika mulle meeldida võib) ja segast (arusaamatus, et turvaliselt stabiilsena püsinud olukord sedasi nüüd nihkes on).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar