Jäin raamatukogust laenutatud raamatute tagasiviimisega hiljaks, mis on selge märk sellest, et aega kaob käest, kaob sedasi käest, et ise tähelegi ei pane. Või siis ehk pole lihtsalt raamatu lugemiseks piisavalt aega?
Igal juhul ei suutnud ma kolme nädala jooksul kolmest raamatust kahtegi läbi lugeda. Ainus õnnestumine raamutulugemises oli soomlaste poolt kokku kogutud "Ema, keda me täna sööme" lood laste naljakate väljaütlemiste teemal. Ülejäänud kaks raamatut aga ei jõudnud kuidagi lõpuni, sest ühest said loetud vaid esimesed kümme lehekülge ning seejärel edasisest lugemisest loobutud, teisel sai pingutatud poole peale, kuid tegelaste edasine saatus ei tekitanud enam huvi.
Kas siis tõesti oli tegemist nii igavate raamatutega või on kuskile mujale koer maetud, sellele saan ehk järgmises lugemistsüklis vastuse, sest ega raamatukogust ei saa siis ära tulla ühtegi uut raamatut laenutamata.
Sellise suundumise üle aru pidades jõudsin järeldusele, et on tõeliselt hea, et keegi kunagi mu käest küsima ei tule, mis on nendes raamatutes kirjas, mida laenutanud olen, sest kõigi kohta ma vastust anda ei oska. Põhjuseid, miks see niimoodi on, on peamiselt kaks - esiteks pole ma kõiki neid läbi lugenud, sest ma ei suuda ennast sundida lugema raamatut, mis mulle ei istu, ja teiseks on olemas mingid raamatud, mida loed, aga millest mällu mitte ühtegi märki maha ei jää.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar