Täna jõudsid siis minuni Sinu viimased kirjutatud luuletused - töö, mida tegid oma viimaste elukuude jooksul. Lugesin neid ja tahtsin Sinu käest küsida, mida ühe või teisega neist mõtlesid. Samas teadsin, et mu küsimused on hiljaks jäänud. Kuid, nagu Sulle lubasin, lasin oma luulekogu valmis teha - pidasin seda Sulle antud lubadust. Nüüd aga annan järgmise, mille Sulle juba korra andnud olen - ka Sinu mõtted-tunded saavad kaante vahele ja arvan, et koos Jaanaga otsustame, kes võiksid saada Sinu viimased selged ja siirad mõtted. Sina seda enam ei näe, kuid ma arvan, et Sa teadsid, et see niimoodi läheb! Marie Skomi järjekordne teos näeb peagi ilmavalgust!
2 kommentaari:
Küll ta naerab ja rõõmustab, kallistab ja tänab, ma tean seda...
Naljakas - kui väärtuslikuks ja asendamatuks muutuvad selle mõtted, kes ise enam siinseid radu ei käi. Olin tihti rumal, kui teda kuulates, jätsin mõne rea vahele. Enam seda ei teeks, sest ainuke väärtus, mis nüüd pihku jääb, on sõnad... Hea seegi... ja täname teda ikka ja jälle oma mõtetes meie keskel olemast. Tema tarkusest on saanud minu tarkus. Nii ta oleks soovinud.
Ja sinagi aitad taas kaasa tema ühe soovi täitumisele. Aitäh!
Küll Sa jõuad veel õppida ja kogeda ja noogutada, et oli jah õigus tal kõiges selles, mis rääkis ja edasi andis. Nüüd siis juba tagantjärele tarkus, aga tarkus siiski.
Postita kommentaar