kolmapäev, 2. mai 2007

Kaire Vilgats ja Aldo Meristo trio

Pilet sellele kontserdile sai mul ostetud juba peaaegu kaks kuud tagasi ja mõtlesin, et ilmselt ei jaksa ma ära oodata seda aega, kui ta lõpuks kätte jõuab - kontsert siis nimelt. Kuid aeg lendas linnutiivul ja saabuski kontserdipäev kätte.

Meeleolu enne kontserdit oli hea, sest väljas oli küll jahe, kuid päikesepaisteline ja tuulevarjus mõnusalt paitav kevadilm.

Kontsert oli mõnus ja turvaline - Kaire Vilgats tuntud headuses, Aldo Meristo trio samuti andmas endast parimat. Kvaliteet oli kaubamärgiks, kuid ei tea, kas oli määravaks see, et kontserdist tehti ülekanne Klassikaraadios või eelmiste ööde sündmused Tallinna tänavatel, igal juhul valitses laval kammitsetud meeleolu - ehk on minu arusaamised jazzist veidi teistsugused, kuid kontserdisaalis ootaksin siiski improvisatsiooni ja vaba ning kaasakiskuvat rõõmu uute harmooniate tekitamisel. Antud kontserdil aga mängiti lood etteantud seades maha ja improvisatsioonile ruumi ei leidunud. Enim avaldas aga muljet Aldo Meristo poolt ette kantud lisalugu - üksinda klaveriga - ma pole küll elus vist ühelgi klaverikontserdil käinud, kuid seda lugu kuulates-vaadates tekkis küll küsimus, milleks kontserdi ajal olid laval trio kaks ülejäänud liiget.

Kommentaare ei ole: