Palanga

Kui jõuab kätte mai lõpp või juuni algus, pakin asjad, võtan hea tuju kaasa ja lähen koos TTÜ õppejõududega Balti tehnikaülikoolide õppejõudude spartakiaadile. See on igakevadine rutiin juba 12 aastat ja polnud seegi kevad millegi poolest eriline.

Sel aastal olid siis korraldajateks leedukad ja loomulikult oli nende valitud korralduskohaks Leedu kuurortlinn Palanga. Üldiselt peaksid kõik teadma, et ma bussireise eriti hästi ei talu, aga "püha ürituse" nimel ju ikka võib. Peale 9-tunnist bussisõitu õnnestuski kenasti jõuda Leedu rannikulinna, kus viimati sai käidud 3 aastat tagasi. Palanga võttis meid vastu hommikuselt unisena, kuigi vaatamata varasele hommikutunnile õnnestus meil leida isegi üks päris mõnus ja sellisel kellaajal lahti olev (kell oli vaevalt 8 läbi) hommikusöögikoht. Edasi siis tuli asjad lahti pakkida ja asuda juba sporti tegema. Esimene päev möödus tüütult pikalt oodates ja siis ülekiirelt tegutsedes - saime sportima asuda alles siis, kui korvpall oli samas saalis lõpetanud ja kuna ajakavas oli pandud korvpalli kestvusega mööda, siis säärane kahekordne ootamine muutus lõpuks juba päris masendavaks. Selle tulemusena õnnestus meil nii lõuna- kui ka õhtusöögile tugevalt hilineda, sest spordi tegemine võttis lihtsalt nii kaua aega. Samas aga sai sportimine ühe päevaga ära lõpetatud, mis tähendas, et ees ootas täiesti vaba päev.

Teine päev sai siis veedetud Palangas ringi tuuritades - julgen arvata, et päevane läbikäidud kilometraazh küündis 15 km. Sai külastatud botaanikaaeda lausa kahel korral - hommikul peavaatamisväärsustega tutvumiseks ja õhtul dekoratiivtaimede väljapaneku nautimiseks. Kahju oli vaid sellest, et rosaarimuis roosid veel ei õitsenud, kuid botaanikaaed ise oli mõnus koht jalutamiseks. Lisaks sai Palanga promenaadil käidud kaks korda päeva jooksul - lõuna ajal söömas ja pärastlõunal lihtsalt jalutamas ning promenaadi pikendusena merre ehitatud jalutussilda kaemas. Rand oli nii ühele kui ka teisele poole, nii kaugele kui silma ulatus, ikka päris tihedalt asustatud. Linnatänavad täitusid rahvamassiga õhtutundidel, mil oli raske leida ruumi käimiseks ja olemiseks.

Sportliku külje pealt võiks öelda, et läks hästi - lauatennis oli ainus ala, mille Eesti suutis võita. Selles oli minu väike panus samuti - kaheks mängust suutsin üllatuslikult ühe isegi võita ja ega teistki ilma lahinguta kaotanud. Mäng õnnestus päris hästi, sest endalegi ootamatult suutsin mängida selliseid punkte, mille jaoks eeldasin, on vaja treenitust.

Üldiselt tahaks veel kirjutada ühest asjast ja nimelt sellest, et me elame siin ikka väga heades tingimustes. Asi siis nimelt selles, et Palanga spordibaasides sain tunda "vana aja" raskeid sportimistingimusi, mis siis hõlmasid endas jääkülma veega pesemist ja tualetiteenust, mida pakuti põrandasse tehtud augu näol. Eks ole aeg-ajalt ikka vaja selliseid elamusi, et mäletada, et kõik polegi alati nii hästi olnud, kui praegu ja et tegelikult on meil siin väga hea!