Õitemeri

Viimaste päevade soojad ja niisked ilmad on teinud siis selle töö, mille tegemist oli vaja pikalt oodata. Tulemuseks on täies õieehtes säravad puud - sirelid ja kastanid. Kui paar nädalat tagasi kirjutasin, et ootan oma lapsepõlve mängumaa kohal laiuva kastaniallee õidepuhkemist, siis nüüd juba kahel päeval järjest on mul õnnestunud seda ilu oma silmaga näha. Ja vaatepilt on märkamist väärt - suured ja võimsad küünlad üksteise võidu roheliste lehtede vahelt välja tungimas. Samas tabasin ennast eile muigamas, et silmale ilus küll, kuid kohalikud elanikud ilmselt kiruvad neid õitsevaid kastaneid ja vihma, mille suurepärase omavahelise koostöö tulemusena olid tänav ja selle ääres pargitud autod kaetud valge õitekihiga! Aga ega kevadel pole kellelgi pääsu - iga puu ja põõsa ümbruses on kas õietolmu või õitemerd näha.

Suvi ongi juba käes!

Suure üllatusega avastasin sellel nädalal, et kohe saab kalendris ette keerata juunikuu, mis tähendab, et suvi on käes ja esimeseks poolaastaks peaks nüüd kõik suuremad toimetused möödas olema. Kuidas see aeg aga nii kiiresti läks? Kuhu on kadunud maikuu - ilmselt on siis nii palju toimetamist olnud, et maist ma suurt midagi ei mäleta?

Igal juhul on suvi käes, millest on tunda andnud ka viimaste päevade ilm, ja nüüd jääb üle vaid oodata ning vaadata, milliseid seiklusi siis see suvi ka pakub. Mõned võimalikud seiklused on mul juba ette teada, kuid kindlasti on selliseid, mis tekivad hetkeemotsiooni ajel. Planeeritud seikluste hulgas on kirjas praegu Leigo järvemuusika, Käsmu meremuuseum, kiirkülastus Helsingisse, kuid arvestades, et suvi on ringiliikumise aastaaeg, lisandub kindlasti veel mitmeid erinevaid kohti. Juba on tekkinud ka esimesed ürituste kokkulangevused ja vajadus leida sobilikke lahendusi maksimaalse võtmiseks. Kuid kõik see tekitab mõnusa vabaduse tunde - täiel rinnal hingata ja seigelda!

Palanga

Kui jõuab kätte mai lõpp või juuni algus, pakin asjad, võtan hea tuju kaasa ja lähen koos TTÜ õppejõududega Balti tehnikaülikoolide õppejõudude spartakiaadile. See on igakevadine rutiin juba 12 aastat ja polnud seegi kevad millegi poolest eriline.

Sel aastal olid siis korraldajateks leedukad ja loomulikult oli nende valitud korralduskohaks Leedu kuurortlinn Palanga. Üldiselt peaksid kõik teadma, et ma bussireise eriti hästi ei talu, aga "püha ürituse" nimel ju ikka võib. Peale 9-tunnist bussisõitu õnnestuski kenasti jõuda Leedu rannikulinna, kus viimati sai käidud 3 aastat tagasi. Palanga võttis meid vastu hommikuselt unisena, kuigi vaatamata varasele hommikutunnile õnnestus meil leida isegi üks päris mõnus ja sellisel kellaajal lahti olev (kell oli vaevalt 8 läbi) hommikusöögikoht. Edasi siis tuli asjad lahti pakkida ja asuda juba sporti tegema. Esimene päev möödus tüütult pikalt oodates ja siis ülekiirelt tegutsedes - saime sportima asuda alles siis, kui korvpall oli samas saalis lõpetanud ja kuna ajakavas oli pandud korvpalli kestvusega mööda, siis säärane kahekordne ootamine muutus lõpuks juba päris masendavaks. Selle tulemusena õnnestus meil nii lõuna- kui ka õhtusöögile tugevalt hilineda, sest spordi tegemine võttis lihtsalt nii kaua aega. Samas aga sai sportimine ühe päevaga ära lõpetatud, mis tähendas, et ees ootas täiesti vaba päev.

Teine päev sai siis veedetud Palangas ringi tuuritades - julgen arvata, et päevane läbikäidud kilometraazh küündis 15 km. Sai külastatud botaanikaaeda lausa kahel korral - hommikul peavaatamisväärsustega tutvumiseks ja õhtul dekoratiivtaimede väljapaneku nautimiseks. Kahju oli vaid sellest, et rosaarimuis roosid veel ei õitsenud, kuid botaanikaaed ise oli mõnus koht jalutamiseks. Lisaks sai Palanga promenaadil käidud kaks korda päeva jooksul - lõuna ajal söömas ja pärastlõunal lihtsalt jalutamas ning promenaadi pikendusena merre ehitatud jalutussilda kaemas. Rand oli nii ühele kui ka teisele poole, nii kaugele kui silma ulatus, ikka päris tihedalt asustatud. Linnatänavad täitusid rahvamassiga õhtutundidel, mil oli raske leida ruumi käimiseks ja olemiseks.

Sportliku külje pealt võiks öelda, et läks hästi - lauatennis oli ainus ala, mille Eesti suutis võita. Selles oli minu väike panus samuti - kaheks mängust suutsin üllatuslikult ühe isegi võita ja ega teistki ilma lahinguta kaotanud. Mäng õnnestus päris hästi, sest endalegi ootamatult suutsin mängida selliseid punkte, mille jaoks eeldasin, on vaja treenitust.

Üldiselt tahaks veel kirjutada ühest asjast ja nimelt sellest, et me elame siin ikka väga heades tingimustes. Asi siis nimelt selles, et Palanga spordibaasides sain tunda "vana aja" raskeid sportimistingimusi, mis siis hõlmasid endas jääkülma veega pesemist ja tualetiteenust, mida pakuti põrandasse tehtud augu näol. Eks ole aeg-ajalt ikka vaja selliseid elamusi, et mäletada, et kõik polegi alati nii hästi olnud, kui praegu ja et tegelikult on meil siin väga hea!

Kuidas teha kellegi tuju heaks?

Toimetasin liikluses oma tavalisi toimetamisi, kui nägin, et kohas, kus on märk "Lase buss läbi", ootab üks õnnetu buss peateele keeramise võimalust. Loomikult lasin tal seda teha. Ja mis ma nägin - kõigepealt bussijuhi ülirõõmsat nägu ning sõbralikku käeviibet. Sinna otsa, ilmselt arvates, et ma tema rõõmsat vehkimist tähele ei pannud, ohutulede vilgutamist. Ise väga vähe teise inimese tuju heaks tegemiseks tehes, muutis selline rõõmus reaktsioon ka minu päeva paremaks. Teisest küljest jälle muigasin, kui vähe on vahel vaja, et kellegi nägu naerule saada.

Raamatutest

Jäin raamatukogust laenutatud raamatute tagasiviimisega hiljaks, mis on selge märk sellest, et aega kaob käest, kaob sedasi käest, et ise tähelegi ei pane. Või siis ehk pole lihtsalt raamatu lugemiseks piisavalt aega?

Igal juhul ei suutnud ma kolme nädala jooksul kolmest raamatust kahtegi läbi lugeda. Ainus õnnestumine raamutulugemises oli soomlaste poolt kokku kogutud "Ema, keda me täna sööme" lood laste naljakate väljaütlemiste teemal. Ülejäänud kaks raamatut aga ei jõudnud kuidagi lõpuni, sest ühest said loetud vaid esimesed kümme lehekülge ning seejärel edasisest lugemisest loobutud, teisel sai pingutatud poole peale, kuid tegelaste edasine saatus ei tekitanud enam huvi.

Kas siis tõesti oli tegemist nii igavate raamatutega või on kuskile mujale koer maetud, sellele saan ehk järgmises lugemistsüklis vastuse, sest ega raamatukogust ei saa siis ära tulla ühtegi uut raamatut laenutamata.

Sellise suundumise üle aru pidades jõudsin järeldusele, et on tõeliselt hea, et keegi kunagi mu käest küsima ei tule, mis on nendes raamatutes kirjas, mida laenutanud olen, sest kõigi kohta ma vastust anda ei oska. Põhjuseid, miks see niimoodi on, on peamiselt kaks - esiteks pole ma kõiki neid läbi lugenud, sest ma ei suuda ennast sundida lugema raamatut, mis mulle ei istu, ja teiseks on olemas mingid raamatud, mida loed, aga millest mällu mitte ühtegi märki maha ei jää.

Traffic

Kui Eesti raadiojaamades hakkas kõlama ansambli Traffic esimene singel "Kallis ära küsi", siis teadsin, et selle koosluse plaati tahan ma endale saada. Eelmisel nädalal nägi see helikandja siis lõpuks ilmavalgust ning mul õnnestus see eile endale rõõmustada.

Sellest esmakohtumisest on nüüd juba tükk aega möödas ja vahepeal on singleid ning Traffic toodetud lugusid avaldamist leidnud veelgi - kasvõi viimase ajal populaarseim lugu "Meie laul", mida kahasse Maarjaga esitatakse ja mida kõik raadiojaamad pidevalt ketravat tunduvad.

Selle pika sissejuhatuse peale astuks siis plaadi enda juurde. Kiitust tahaksin avaldada nendele noortele inimestele, kes on vaeva näinud ja ise lugusid kirjutanud. Ainsaks erandiks on plaadi lisalugu "Vihm", aga see lugu tuli minu arusaamist mööda bändi repertuaari pärast nende esimesi omatehtud lugusid.

Muusikaliselt on plaat kergesti kuulatav - st on olemas kvaliteet, kuid selles pole midagi sellist, mis kutsuks sügavamalt muusikasse süüvima. Samas on aga väga tugev rõhk sõnadel, mille autorite reast leidsin peategelasena Heiti Kenderi. Sõnades on teatud kurblik alatoon, samas on leida ka piisavalt irooniat ja iga kuulamine toob esile uusi kujundeid. Kas nad lähevad kokku ka bändi väljanägemisega, ei oska öelda, sest laval pole ma neid noormehi veel näinud.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Traffic on loonud mulje, kui hea ja kvaliteetse Eesti muusika esindaja ja seetõttu on minugi plaadikogus nüüd nende plaat, mille ikka aeg-ajalt kuulamiseks masinasse lükkan.

Sumedad kevadööd

Käes on siis nüüd see aeg, kus ööd pole enam ülearu külmad ja öine õues viibimine on elamus, mida tuleb nautida. Õhk on täis magusaid lõhnu, mis pea mõnusalt uimaseks teevad. Ööbikute laksutamist on kuulda ka läbi suurema müra - tundub, et neil oleks justkui võistulaulmine, et kes suudab teha valjemat häält. Aga sumedad kevadööd on lihtsalt nii võluvad, et seisatad ja lased ennast öistest meeleoludest kanda.

Kiri, mida pole oodatud

Kuna reede oli mul suhteliselt kiire päev, siis kirjutan alles täna reede-hommikusest meeldivast üllatusest - avades sel päeval oma postkasti, leidsin sealt kirja, mida ma oodata ei osanud. Kirja saatjaks oli Goo Goo Dolls'i fännklubi - selles pole iseenesest midagi iseäralikku, sest aeg-ajalt nad ikka rõõmustavad järjekordsete uudistega GGD uutest kontserditest, esinemistest tele- ja raadiosaadetes, ajaleheartiklitest.

Kuid seekordne kiri on oli teistsugune, sest kirja autoriks oli GGD'i liider John. Mõelda vaid, milliseid ovatsioone kutsus esile see, et ilmakuulus artist võtab vaevaks ja kirjutab Sulle (kuigi tead, et samasuguse kirja saavad ka paljud teised), kes Sa oled teda vaid kaugelt näinud ja näpuotsaga puutuma pole ulatunud. Loomulikult muutis see kiri mu tuju heaks - ehk inglise keelest otse tõlgituna tegi minu päeva (made my day). Kirja sisugi andis tunda, et Sa lähed korda kellelegi, kelle tegemised Sulle korda lähevad - tänusõnad, tänusõnad ja lootus, et ka edaspidi toetad oma lemmikbändi nende teel.

Vastaks siis sellele kirjale siin - aga palun, on tõeline rõõm olnud realiseerida oma elu unistus ning täiel häälel koos paarituhande omasugusega kaasa laulda neid laule, mis on sügavalt hingest tulnud ja sügavale hinge läinud. Järgmiste kohtumisteni!

Nõuded meie ümber

Poes käies sattusin peale müüjale, kes vägagi tüdinult pomises omaette: "Miks on vaja hinnasiltidele kirjutada hind eurodes, kui pole teada, millal või kas üldse euro Eestis kunagi ka käibele tuleb?" Ega mul jäänud seal muud üle kui isekeskis nõustuda, et nõue hinda eurodesse arvutada ja seda siis ka hinnasiltidele kirja panna on suhteliselt jabur Eesti elanike jaoks. Samas on see kindlasti positiivne meil liikuvatele "euro"-maadest pärit välismaalastele. Samas, selles poes, kus antud seik aset leidis, kahtlustan, ei liiga ka kord aastas ükski välismaalane - tegemist oli siis kohaliku nö keldrikauplusega.

Aga nõue kuulub kohaldamisele kõikjal ja nii tulebki vahel teha jaburaid asju. Samamoodi on päris kentsakas vaadata, kuidas on püüdlikult välja arvutatud ja kirja pandud nt lõhnaõli või shampooni liitrihind - mida see kliendile annab, pole teada. Üldiselt mõistan antud nõuet - et klient ei peaks väga pingsalt jälgima, millise kaalu-mahuga on ostetav kaup, kuid kas see peaks olema üle kantud ka tarbekaupade valdkonda - arvan, et mitte.

Tallinna päev

Kuigi Tallinna päeva ürituste külastamise ajendiks oli Koit Toome ja Maarja kontsert Raekoja platsil, sai artaktsioonide spektrit veidi laiendatud ja lisatud sinna kahe haljasala külastamine ning ka "Kukerpillide" kontsert.

Tallinna päev algas minu jaoks Harju tänava vastavatud haljasala külastamisega. Kuigi tundus, et sellega pole veel päriselt valmis saadud, oli enamus haljasalast siiski külastamiseks avatud. Üldmulje oli väga kandiline - kõik kujunduselemendid, välja arvatud lastenurgale mõeldud pallid, olid kandilised - täisnurki leidus nii äärekivides kui ka purskkaeve katvatel klaasidel ja niisamuti kujunduses kasutatud pinkidel. Võib-olla saab pilt parem olema, kui istutatud taimed täies ilus õitsema lähevad, kuid praegu oli küll kogu ala suhteliselt lage. Samas on vaatepilt kindlasti parem, kui lahtikistud varemed. Kui haljasala on kerkinud varemete peale, siis Niguliste kiriku juurest Pegasuseni kulgenud trepp on asendumas Nõelasilma käiguga, mis praegu on veel tarast ümbritsetud, kuid saab samuti ilmselt lähiajal külastajatele avatud.

Pidupäevaüritusi sai Raekoja platsil jätkatud "Kukerpillide" kontserdiga. Kuigi rõõmustasin endale mingi aeg tagasi Eesti kullafondi viimase väljaande - "Kukerpillide" laulukogumiku - pean häbiga tunnistama, et sellest kollektsioonist olen kuulata jõudnud vaid esimest plaati ja nii ei osanudki ma suuremat osa esitatud paladest kaasa laulda. Jalg aga kiskus mõnusalt kaasa tatsuma ka nende lugude ajal, mille sõnad täiesti võõrad olid. Kui aga tuli mõni tuttavam lugu, sai ikka omaette kaasa ka ümisetud.

"Kukerpillide" kontsert vaadatud-kuulatud, sai mindud uudistama Musumäel asuvaid uusi skuptuure - "Hetk enne suudlust" ja "Hetk pärast suudlust" Tauno Kangro "peitli alt". Need kujud erilist vaimustust küll ei tekitanud ja jäi arusaamatuks, milleks neid üldse sinna haljasalale vaja oli. Kas oli häirivaks teguriks kujude linnaruumi paigutumise lugu või harjumus, et Musumägi on minu jaoks alati looduse ilusse mattununa suurepärasena näinud, igal juhul oleksid need kujud võinud sinna tekkimata jääda.

Pidupäeva lõpetas Koit Toome ja Maarja kontsert Raekoja platsil, taustaks mängimas ansambel ja Tallinna Kammerorkester. Kontsert oli mõnus ja meeleolukas, osad lood möödunud reedest tuttavate seadetega. Mõne loo ajal aga tekkis silme ette kujutluspilt estraadist sõna tõsises mõttes - palju ikka on võimalik hittlugusid kuulata orkestri saatel - selliste lugudena tulid esiplaanile "Suveöö" ja "Mis värvi on armastus", mille esitamise käigus demonstreeris Koit Toome oma suurepärast hääleulatust. Maarja esituses meeldis mulle enim "Suudlus läbi jäätunud klaasi", mis on vaieldamatult üks minu lemmiklugudest Ruja repertuaarist.

Mis siis kokkuvõtvalt öelda - oli meeleolukas õhtupoolik paraja ilmaga, kus linnakodanikke oli näha küll rohkelt vastavatud vaatamisväärsusi uudistamas, kuid kontsertkava kuulamas suhteliselt hõredalt.

Aeg heita vammused seljast

Väljas on viimastel päevadel olnud mõnusalt soe. Vaatamata sellele, et vihma sajab, kisub soe õhk siiski vammuseid endalt heitma ja täiel rinnal värsket kevadet nautima. Kuidagi ei suuda ennast sundida toas istuma. Ikka kisub loodusesse, ikka kisub vaatama-tundma jälle antud võimalust kevadet taasavastada. Riideid jääb seljas aina vähemaks ning kevadet saab tunda iga keharakuga. Jätkuks vaid aega kõike seda märgata ja tähele panna!

Kui loomaaeda ei jõua

Kui Sul pole loomaaeda võimalust minna, siis pead leidma võimaluse loodusvaatluste teostamiseks vabas looduses. Möödunud nädalavahetus oli minu jaoks just selline vahva elamus - selgeks said kaks uut taimeliiki, üks linnuliik ja ülekinnitatud ka üks loomaliik. Kõik vaatlused said teostatud Pirita jõe suudmes. Vaadeldud taimeliikideks olid aaskannike ja mõru vahulill, mis mõlemad peaaegu kõrvuti asustasid ühte lagendikku Pirita muidu nii tihedas männimetsas. Linnuliigi esindajateks olid aga randtiirud, kes paarikaupa Pirita muuli peal jalutasid ja hiljem õhus suurema seltskonnaga vahva lennushow andsid. Loomaliik oli aga täielik ootamatus, sest piki Pirita jõe kallast jooksis üksik naarits - tekitades elevust nii kaldal kõndijates kui ka jõel liuglevatel veesõidukitel.

Koit Toome & Maarja

Kuigi olen antud kooslust laval näinud ka varem, avaldas seekordne esinemine mulle rohkem muljet, kui varasemad. Ilmselt olin kantud esinejate vabast ja sundimatust suhtlemisest - nii omavahel kui ka publikuga. Ja olen sunnitud tunnistama, et mulle seekord Maarja esitus täiesti meeldis - kui siiani olen teda näinud vaid kammitsetuna tegelemas perfektsionismiga, siis 11. mai öösel kohvikus "Moskva" esines ta vabalt ja sundimatult ning suhtles mõnusalt publikuga.

Tõeliselt positiivne oli näha laval Koit Toomet & Maarja't koos sõbralikult "jämmimas" - on väga tore, et inimesed on suutnud oma loomingulise koostöövõime säilitada. Samuti oli vahva vaadata liveband'i, mille liikmed samamoodi rõõmsalt ja entusiastlikult muusikategemist nautisid. Kahju oli küll vaid sellest, et esitatud repertuaar lauljatelt koguvõimsuse rakendamist ei nõudnud, kuid ehk polegi reedeõhtune klubiesinemine see koht.

Igal juhul jäin täiesti rahule, et sai otsustatud seda kontserdit külastada, sest valjul häälel kaasa laulda ja sõrmenipsu lüüa õnnestus küllaga.

Õitemerd oodates

Sõitsin eile mööda oma lapsepõlve mängumaad ümbritsevat kastanialleed ja vaatasin, kuidas kevad jõudsalt endale teed teeb. Mõtlesin, et ei tea, kas nädala pärast on seesama allee juba täielikult õitemerre uppunud. Igal juhul loodan, et mul on siis ka aega ja vajadust sellel alleel sõita, sest vaatepilt on kindlasti seda väärt. Lapsepõlves ei mäleta, et oleks eriti hoolinud nendest õitest, küll aga oli vahva puude otsas ronida ja sügisel puude alt kastaneid korjata. Nüüd aga ei oska okste otsas turnimisest unistadagi (arvan, et puhtfüüsiliselt ei saaks sellega hakkama), küll aga teevad kastaniküünlad ja kastanimunad ikka meele rõõmsaks!

Sularahakriis ehk 10 krooniga lõunale

Mida teha, kui loed Internetist uudist, et Sinu pangal on elektroonilised kanalid otsad andnud ja pole selge, kas pangakaardidki töötavad, rahakotis aga lebab 10-kroonine rahatäht ja ees on ootamas lõunale minek? Mis muud raskel ajal ikka teha, kui püüda kümne krooniga hakkama saada ja leida endale kõhutäidet.

Selline sundolukord pani mind arutlema teemal, kuidas on meil hinnad muutunud ja millised on üldse võimalused leida endale valmistoitu kümne krooni eest. Kuna rahaline olukord oli piiratud ning polnud teada, kas seda ka leevendada õnnestub, suundusin lähime poe poole - kuskil söögikohas sellise raha eest küll süüa ei saa, vähemalt pole mulle kusagil sellise hinnaga toidud silma hakanud. Poes aga leidsin, et selle raha eest saaks täiesti korralikult süüa - nt taimetoitlase risoto kilohind oli 34.- krooni ja nt 200-grammise koguse ostmisel oleks jäänud veel raha ülegi magustoiduks mannavahu ostmiseks. Seega oleks kümne krooniga saanud suisa kahekäigulise lõuna! Samuti oleks saanud olukorra lahendada mõne pakisupiga, millele siis sooja vett peale valades oleks soe söök kohe võtta olnud.

Aga kogu see proovimine jäi ära, sest sularahaautomaat jagas lahkelt raha ega teinud õnneks seda nägugi, et tal oleks plaanis keelduda sularaha väljastamisest. Kuid mõtted kümne krooni väärtuse ja kasutusvõimaluste üle mu peas ketrasid ennast edasi - jõudes juba välja selleni, et kunagi kauges tulevikus peaksime me liituma euroga. Endamisi tõdesin siis kurbusega, et ega siis vist arvatavasti alla ühe euro maksvaid asju kusagilt leida pole - igal juhul oleme sellel suunal pikkade sammudega teel.

Sularahakriis sai siis selleks korraks ületatud, aga tänan panka selle kogemuse eest ning võimaluse eest natuke pikemalt mõelda selle peale, kui mõtlematult palju raha ikka iga päev kulub ja kuivõrd kokkuhoidlikult oleks võimalik läbi ajada!

Lubadus

Täna jõudsid siis minuni Sinu viimased kirjutatud luuletused - töö, mida tegid oma viimaste elukuude jooksul. Lugesin neid ja tahtsin Sinu käest küsida, mida ühe või teisega neist mõtlesid. Samas teadsin, et mu küsimused on hiljaks jäänud. Kuid, nagu Sulle lubasin, lasin oma luulekogu valmis teha - pidasin seda Sulle antud lubadust. Nüüd aga annan järgmise, mille Sulle juba korra andnud olen - ka Sinu mõtted-tunded saavad kaante vahele ja arvan, et koos Jaanaga otsustame, kes võiksid saada Sinu viimased selged ja siirad mõtted. Sina seda enam ei näe, kuid ma arvan, et Sa teadsid, et see niimoodi läheb! Marie Skomi järjekordne teos näeb peagi ilmavalgust!

Positiivne nihe

Viimase nädala jooksul on mulle silma hakanud positiivne nihe liikluses - olen avastanud ühe rohkem autojuhte, kes lasevad jalakäijaid üle tee või teisi autojuhte kõrvalteelt vahele. Loodan, et see pole ajutine nähe ja üha enam leidub sellise eeskuju järgijaid. Sedasi saaksime ehk viimaks nimetada ka meie liikluses toimuvat sõnaga "kultuur"!

Kolm sõõrikut surmale lähemal

Miks peab olema nii, et kõik, mis on maitsev ja neelud tööle paneb, ka kindlasti tervisele kahjulik on? Sellised mõtted tabavad mind taaskord, kui olen järele andnud kiusatusele ning maiustanud kolme imemaitsva ja hõrgutava sõõrikuga. Kolm sõõrikut surmale lähemal oleks asjatundjate diagnoos. Enda õigustuseks on mul öelda vaid seda, et arvatavasti oleks surm lähemale tulnud ka ilma nende kolme sõõrikuta.

Tean, et ka edaspidi ei vaeva ma eriliselt oma pead selle üle, kas üks või teine toit tervisele hea on, aga tervilisliku toitumise propaganda on nii aktiivne, et vahel kisub üles agressiivsuse noodid ja tekitab süütunnet, kui ei järgi neid reegleid, mis väidetavalt tervise tagavad, kuid mis maitsemeelele midagi ei anna. Kolm sõõrikut surmale lähemal tunnen ennast aga hästi, sest tervena surra oleks ju ütlemata mõttetu!

"Keeping up appearances"

Ilmselt teavad kõik minu kirge "Keeping up appearances'i" vastu. BBC poolt toodetud sari, mis on lihtsalt suurepärane. Peaks mainima, et selle 5 hooaega on mul põhjalikult läbi vaadatud, kuid siiski avastan ennast järjekordsete nüanside juurest. Nii olen viimase nädala jooksul endale igal õhtul ühe episoodi ette kanda lasknud.

Teadagi on Hyacinth oma armsa abikaasa Richardi närvid juba täiesti ära söönud ja Richardil tekkisid väga suured probleemid, kui talle pakuti võimalust enneaegselt pensionile jääda. Eileõhtune osa siis ongi juba sellest ajast, kui Richard juba pensionil on. Teemaks siis see, et Hyacinth kuuleb, et üks tema tuttavaid läheb Kariibi merele puhkusele kuuks ajaks. Muidugi ei saa Hyacinth alla jääda ja nii suundutaksegi reisibüroo poole kallite reiside buklette uurima. Järgneb terve atraktsioon, kuidas "kogemata" bukletid autoaknast välja lendavad vajaliku inimese nina all. Siinkohal mulle meeldis Richardi repliik, mida varem märganud polnud - "Think if I hadn't got an early retirement I would have missed all that fun", mis minu arvates kirjaldas väga selgelt olukorra absurdsust.

Aga tegelikult on see seriaal minu jaoks justkui sõltuvus - kui midagi muud teha ei viitsi, siis asun jälle järjekordset osa vaatama. Hea, et on olemas selline mõnus meelelahutus!

Eksperiment bussiga

Kas mäletate, et ma just eile kirjutasin, et autoga on igav sõita. Mina justkui mäletaks. Ilmselt luges minu eilset kirjutist ka bussijuht, kes sõidab 27. liini bussiga meie juurde maale. Siinkohal parimad tervitused talle, et ta minu natuke rutiinseks tikkuva hommiku lõbusamaks ja seiklusterohkemaks suutis muuta.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellega, et mul on olemas kvartalikaart Tallinna ühtsesse transpordisüsteemi liidetud transpordi kasutamiseks. See on juba oma 1,5 kuud vana, kuid kasutanud olen ma seda väga vähe - piinlik tunnistada, aga olin siin vahepeal täielik autoinimene. Kui nüüd aga eelmisel nädalal Sõpruse puiestee ja Vilde tee ristmik kinni pandi ning selle tulemusena Sõpruse puiestee täielikult ummistus, otsustasin (millest räägib kogu aeg ka Tallinna Transpordiameti kõige kurikuulsam töötaja - nime pole vaja nimetada, sest kõik Tallinnas liiklejad teavad seda niikuinii) seltskondliku transpordi kasuks.

Eile hommikul see siis ka kenasti õnnestus. Tänane hommik tundus tavapärane. Buss tuli, keeras ennast ringi, et meie küla tagumises otsas, kus on nüüdsest lõpp-peatus, ka ära käia. Seisime kõik kannatlikult peatuses ja kui buss taaskord silmapiirile ilmus, seadsime ennast kenasti peatuses bussipeale astumise asendisse. Aga mis juhtus siis, kui buss oleks pidanud keerama peatusesse sisse? Ta jättis selle lükke lihtsalt tegemata ja pani otse linna poole ajama. Peatuses ootajad ei osanud selle peale muud teha, kui üllatunud nägu ja omavahel arutama hakata, et keegi bussijuhile ütlema ei läinud, et peatus vahele jäi. Keegi ennast peatusest liigutada ei tahtnud ja nii jäidki nad sinna minust maha. Mul aga on alternatiivne transpordivahend varnast võtta ja nii pidin jälle autoroolis Tallinna liiklusesse sukelduma. Õnneks oli Sõpruse puiesteelt ummik kadunud ja jõudsin tööle varem, kui oleksin jõudnud selle bussiga tulles, mis peatuse vahele jättis.

Ja nii siis mõtledki, et päris põnev on eksperiment bussiga - kas täna tuleb, kas täna peatusest peale võtab ja nii edasi. Autoga on kohe selge - kas sõidab või ei sõida, ei mingit eksperimenti!

Autoga on igav

Panin siin mõtteid mõlgutades tähele, et mu elu oleks justkui sündmustevaesem, kui sõidan autoga. Ümbritsev aga jätab märgatavama jälje, kui lased ennast kõrvale kallutada oma autosõidumarsruudilt kodu-töö-pood-kodu. Ju siis autoroolis sõitmine nõuab keskendumist ja mõtete uitama laskmine ei ole lubatav. Nii jäävadki pikad mõtterännakud bussisõidu ja jalakäimise eelisosaks, mida autoroolis istudes nautida ei saa ning autosõit tundub vaatamata kaasliiklejate poolt tekitatavatele teravatele elamustele siiski igav olevat.

Rokiplika

Hommikusel jalutuskäigul tööle (ei-ei, ma ei ole hakanud jala tööl käima, lihtsalt ummik oli selline, et arvestades mõnusalt sooja õhku, tundus jala käimine palju mõttekam ja nii saigi viimane peatusevahe jala tuldud) tundsin ennast rokiplikana - kõrvaklappidest tuli Eesti roki lipulaeva Rock Hotel'i muusika, mis kiskus kaasa elama ja vaata et käigu pealt tukka viskama. Oli tunne, justkui oleksin rokiplika keset kevadiselt sooja hommikut - pärisosa lasi ennast päikesepaistel paitada!

Hoolimine

Kui mul on millegi üle hea meel, vaadates tagasi aprillilõpu sündmustele Tallinnas, siis selle üle, et peale neid on justkui imeväel ilmunud välja HOOLIMINE. Hoolimine üksteisest, hoolimine oma riigist. Inimesed on üksteise suhtes sõbralikumad, rohkem on kuulda häid sõnu ja südamest tulevaid soove. Hoidkem siis üksteist ja armastagem oma kodumaad!

Elu vee ja leiva peal

Tervisliku toitumise propageerijad soovitavad, et tuleb süüa vähemalt 5 korda päevas ja soovitavalt siis 3. tõsise söögikorra vahele võtta väiksemad vahepalad. Mina, kui äärmiselt laisk inimene, kasutan vahest vahepalaks viilu-kahte leiba - laiskus ei lase mulle leiva peale mingeid lisandeid panna. Joogiks aga saab kõrvale tavalist vett. Ja nii ongi igapäevaseks toitumisgraafiku osaks elu vee ja leiva peal - õnneks küll oma vabal valikul, aga siiski. Kui aga mõelda, siis võiks ju süüa ka näiteks saia, aga saia söömine vee peale joomisega tundub üks ütlemata kentsakas tegevus!

"Rikutud" muusikaline maitse

Kui veel aasta tagasi oli päris selge, millist muusikat ma hea meelega kuulan, siis aeg liigub omasoodu ja muutuvad tunded ja maitsed. 1. mail sai täis 10 aastat ajast, mil avastasin enda jaoks Smilersi - see oli rütm, mis mind sisemiselt käima tõmbas. Tõmbab nüüdki vahel, kui saab nende kontserditel käidud. Kuigi peamiselt käib see ikka vanade lugude najal - uuemat loomingut ma omandada enam ei suuda. Ehk on asi "rikutud" muusikalises maitses? Või on teistsugune muusika lihtsalt muutnud need lood talumatuks? Igal juhul sai tähtpäeva puhul plaadimasinasse lükatud Smilersi viimane plaat ja peale ühte kuulamist endiselt rohkem kuulata ei soovinud. Nii ongi mu maitse kandunud hoopis teise kanti - kui eelnevalt mängisid olulist rolli sõnad, siis nüüd olen ennast tihti avastanud kuulamast just instrumentaalmuusikat.

Ise ma öelda ei oska, kas ma olen oma "rikutud" muusikalise maitse pärast õnnelik või õnnetu. Seisundit võiks pigem kirjeldada kui üllatavat (et milline muusika mulle meeldida võib) ja segast (arusaamatus, et turvaliselt stabiilsena püsinud olukord sedasi nüüd nihkes on).

Kaire Vilgats ja Aldo Meristo trio

Pilet sellele kontserdile sai mul ostetud juba peaaegu kaks kuud tagasi ja mõtlesin, et ilmselt ei jaksa ma ära oodata seda aega, kui ta lõpuks kätte jõuab - kontsert siis nimelt. Kuid aeg lendas linnutiivul ja saabuski kontserdipäev kätte.

Meeleolu enne kontserdit oli hea, sest väljas oli küll jahe, kuid päikesepaisteline ja tuulevarjus mõnusalt paitav kevadilm.

Kontsert oli mõnus ja turvaline - Kaire Vilgats tuntud headuses, Aldo Meristo trio samuti andmas endast parimat. Kvaliteet oli kaubamärgiks, kuid ei tea, kas oli määravaks see, et kontserdist tehti ülekanne Klassikaraadios või eelmiste ööde sündmused Tallinna tänavatel, igal juhul valitses laval kammitsetud meeleolu - ehk on minu arusaamised jazzist veidi teistsugused, kuid kontserdisaalis ootaksin siiski improvisatsiooni ja vaba ning kaasakiskuvat rõõmu uute harmooniate tekitamisel. Antud kontserdil aga mängiti lood etteantud seades maha ja improvisatsioonile ruumi ei leidunud. Enim avaldas aga muljet Aldo Meristo poolt ette kantud lisalugu - üksinda klaveriga - ma pole küll elus vist ühelgi klaverikontserdil käinud, kuid seda lugu kuulates-vaadates tekkis küll küsimus, milleks kontserdi ajal olid laval trio kaks ülejäänud liiget.

KuMu

Kuigi olen KuMu majas ka enne käinud - auditooriumis filme vaatamas ja suures saalis loodusfotode näitust - oli seekordne külastus minu jaoks esimene KuMu sügavuti külastamine. Kogu kollektsiooniga tutvumiseks jäi aega väheks - kahest tunnist ei piisanud, et lõpuni süveneda viimasesse külastatud näitusesse - Jaan Toomik'u videoinstallatsioonidesse usu teemadel. Lisaaja vajadusele viitab ka see, et 5. korruse näitusesaalis toimus ekspositsioonivahetus - näitus Venemaa kaasaegses kunstist oleks küll pidanud olema juba avatud, kuid tollisekelduste tulemusena saabus näitus planeeritud ajast hiljem ja nii tegeletigi alles näituse ülespanekuga. Ühe KuMu töötajaga vesteldes ilmnes, et muuseumitöötajad viskasid isekeskis nalja, et näitust hoiti sellepärast tollis kinni, et Tallinna tänavatel oli plaanis hoopis vitriininäitus korraldada - hea, kui kurvas olukorras huumorimeelt säilitada osatakse.

Kui nüüd aga sisulise poole peale minna, siis esmalt peaks kiitma KuMu sisekujundust - kui siiani olen natuke skeptiliselt suhtunud sellesse, et kõik kiidavad KuMu't, siis nüüd, ka ise seda hoonet külastanuna, olen väga sama meelt - kui väljast jätab hoone ehk veidi jäise ja karmi mulje, siis seestpoolt on tegemist küll keeruka ülesehituse (suur tõenäosus ära eksida), kuid sümpaatse ehitisega, milles on palju avarat ja heledat ruumi.

Näitustega tutvumisel oli palju äratundmishetki ja meeldetuletusi. Hämmastas see, et siinsamas, nii käegakatsutavad on Eesti kunstnike tippteosed, mida varem on saanud ainult raamatutest näha. Samuti tulid meelde kooliajad, kus kaasaegsemate kunstnike näitusi sai külastatud ja neist ülevaateid kirjutatud. Huvitav oli vaadata väljapanekut Priit Pärna joonistustest, mida siiani on ikka ainult televiisoriekraanilt nähtud. Aega sai mõnusalt sisustatud camp-stiilis toas (Taimi Soo "Triibuline ruum") trumme mängides. Kuid põnevaimad ja intrigeerivaimad olid kaks väljapanekut - "Rääkivad pead" ja Jaan Toomik'u väljapanek. "Rääkivad pead" kujutasid endast nii tuntud kui tundmatute inimeste (ka väikelaste nt) büste, millest siis tuntumatele oli pandud ka heli taha - kollektsioonis sisaldus nii Eesti kultuuritegelasi kui ka nt Lenini ja Stalini büstid. Jaan Toomik'u väljapanek kätkes endas aga erinevaid usuteemalisi videosid, kus harda ja üleva jutu taustal jooksid näiteks mõnel juhul prussakad ja muud räpases keskkonnas elutsevad loomakesed. Natuke shokeeriv, kuid sisult siiski selgelt väljendamas kunstniku nägemust usust.

Seega oli tõeliselt põnev kunstiretk, mida ilmselt tuleb peagi korrata, sest põnevaid näituseid on KuMus lähiajal pakkuda veelgi.