Nüüd on siis minunigi jõudnud see tunne ja mõte. Mitte päris selles valguses, nagu siinsamas kõrval on see mõte juba idanenud ja teokski tehtud - et kaugele ja omaette. Minule sobib mu praegune elukoht linna lähedal maal ka väga hästi. Aga see eilne tunne - tahan linnast ära - oli seotud sellega, et igal pool on piirangud ja palju autosid ja inimesi ja selle kõige tulemusena siis mõistmine, et seda kõike on minu jaoks liiga palju.
Hea oli mu meel, kui taaskord sain linnast välja. Ja eks ma vist olengi ära hellitatud, oma praeguse liiklusskeemiga, kus kõik vahemaad on väikesed ja kõik teed on väheste liiklejatega.
Muidugi käib praegu mu peast läbi ka see mõte, et tegelikult oli ju tegemist suhteliselt jaheda kevadilmaga, mis siis veel oleks juhtunud, kui tegemist oleks olnud kuuma suvepäevaga, siis oleks see tunne vist veel radikaalsem olnud.
2 kommentaari:
Linnast ära olla on väga hea. Päriselt. Maal on rohkem ja metsas on rohkem ja unustatud rannaliival on rohkem ja rabas, rabas on jällegi inimesi rohkem - rabad on saanud üsna käidavaks. Seevastu külalolkad on inimeste osas üsna hõredad. Või siis mine sinna, kus tegelikult on palju inimesi, siis on hea ka Tallinnas olla ;)
Et siis, kõik on suhteline, nagu alati. Aga ega mul pole seda muret, et poleks paiku, kus leida aega iseendale - tean neid ja oskan hoida. Ja eks üks oluline faktor, mida olen õppinud, oma vabaduse tõttu, kasutama, on ajafaktor - siis, kui teised tööl on, siis, kui teised hõivatud on, valida aeg ja koht.
Ja sinna, kus tegelikult on palju inimesi (või isegi väga palju inimesi), ma tõesti minna ei taha. Viimane selline koht oli see Houston'i lennujaam oma tunniajase passikontrollijärjekorraga. See oli minu jaoks muidugi üle mõistuse. New Orleans'ist tulime ka massi eest ära - aastavahetuse tähistajate autode vool kulges meile vastupidises suunas. Niiet, pigem väldin rahvastatust ja naudin privaatsust, massi sisse kohe üldse ei ihalda...
Postita kommentaar