Nüüd siis on see läbi, selle nädala ja võib vist öelda, et ka viimase kuu suursündmus - suur rahvusvaheline võistlus taas aidatud läbi viia. Kõik läks suures plaanis suurepäraselt, aga...
Kui mina arvasin, et mul on ette nähtud olla sekundeerivas rollis, siis üsna kohe visati mulle silma ette palavikunumbrid ja põhimõtteliselt pandi fakti ette, et mul tuleb see asi suuresti üksi ära teha. Jah, mis mul siis muud üle jäi - ajaliselt olin ennast selle asja juurde ju lubanud ja minu kohusetunne ja muud säärased asjad hakkasid kohe kõnelema, lisaks teise inimese mõistmine ja teisest inimeset arusaamine. Ja eks ma ju teadsin, et ma saan hakkama ja probleemi pole. Asi oli pigem minu ettevalmistuses - selles, et olin arvestanud teistsuguse rolliga.
Aga, kui ma siis juba selle asja sees olin ja toimetasin ja kõigega muidugi ka hakkama sain, siis tuli mulle pähe see mõte, mida mõtlesin juba eelmisel aastal - sellest, kuidas on mõned inimesed, kes alati leiavad lihtsama tee. Ja kui tore on see, et mina olen see, kelle peale võib kindel olla, kelle peale võib alati loota. Teen ära, vean läbi, olen õhtul viimane lahkuja, mis siis, et kell on juba üle südaöö, ja olen hommikul esimesena kohal, et kõik asjad ikka oleksid nii, nagu peab, ja polegi probleemi. Ja nõnda ma siis vaatasin oma elule otsa ja tõesti, nii see asi siis ongi, põhimõtteliselt alati - kui olen lubanud, siis ka teen. Ja kui ei saa, siis peab ikka mingi väga totaalne jama olema. Nõnda on see olnud ja nõnda olen ma oma elu elanud.
Seekord aga polnud ma sugugi kade ka küsima enamat, tasu osas, kui esialgu pakuti. Lihtsalt, tegin suu lahti ja pool-naljana küsisin. Ja loomulikult sain ka, just sellesama põhjendusega, et ma tegin ju rohkem, kui esialgu plaanitud oli. Niiet, siit moraal - küsi ja sulle antakse.
Ja eks omamoodi tasuks oli seegi, et nii palju inimesi käis häid sõnu ütlemas ja tänamas ja kiitmas, hea ja sujuva korralduse, kiiruse ja operatiivsuse eest, väikesed viperused isegi ei mänginud mitte mingisugust rolli. Ja isegi need, kellel oli suur hulk protestivaimu ja nurisemist sees, leebusid üllatuslikult ja tulid kaasa ja olid ka viimaks kiitjate seas.
Niiet, kokkuvõtvalt - elu ikka üks kahe otsaga asi, kuid viimaste päevade kogemuse saab suuresti ikkagi positiivsele poolele kanda ja eks ikka peamine moraal on, et inimestega tuleb rääkida, rääkida ja veelkord rääkida....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar