Eelmisel nädalal jõudis minuni üks uus kliendikandidaat oma sooviga. Alguses tundus asi olevat täiesti tavaline - ikka algülesanded paika ja sealt edasi, mis ja kuhu ja kuidas. Aga, mida rohkem ma küsimusi küsisin, seda teravamaks teemad läksid.
Ja kui ma siis selgitasin, miks ma küsimus küsisin, toodi mängu juriidika ja autoriõigused ja muu säärane. Samas aga need küsimused, mida küsisin, ei käsitlenud minu arvates sugugi selle taseme asju. Minu jaoks oli tegemist matemaatilise probleemiga, mis oli vaja lahendada. Aga kuidagi arvati, et ma olen kohe raha teema peal väljas ja ilma selleta pole ma valmis liigutama, ja mis peamine - kui saan asja sisu teada, siis võtan idee endale.
Ühel hetkel keris asi ennast nii suureks, et sain krae vahele juba ähvardusi ja sõimu. Selle peale tekkis mul küsimus, et miks on vaja ühel täiesti võõral inimesel minu peale oma viha välja valada või mind hakata porri talluma, teha mulle selgeks, et ma mitte millestki aru ei saa ja et ma olen rumal ja et ma pole piisavalt hea.
Ja nii see ratas siis muudkui käias, mina püüdsin olla viisakas ja anda aimu sellest, miks ma küsimusi küsin. Teiselt poolt aga tulid suured kahtlused, et ma tahan midagi ära varastada, midagi tuuri panna - et miks ma selliseid küsimusi küsin. Lisaks muidugi püüdsin inimest aidata lahenduse juurde - et kui mulle asjast ei räägita, siis võib selle asja ise ära teha. Aga seda teed ka kuidagi minna ei tahetud.
Nõnda ma siis mõtlengi - et kuidas lahendada ülesannet, mille sisendandmeid ei taheta mulle anda, samas aga laotakse mulle ette terve rida selliseid asju, millest mul pole vaja mitte midagi teada - projekti andmete tundlikkusest ja muust säärasest.
Aga eks ma suures plaanis saan aru, et tegemist on ebastabiilse närvikavaga inimesega, kellel on nüüd kuidagi õnnestunud mind oma õnge otsa saada. Ja mina oma suures viisakuses püüan ikka rahulikku meelt säilitada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar