Mõtlesin siin paari päeva taguste kogemuste valguses oma elu peale. Tõesti, ega mu elul viga pole. Ja kui mingi aeg mulle tundub, et minu ümber on vähe mehi, kellega seoses võiks olla mingisuguseid edaspidiste arengute mõtteid, siis nüüd paar päeva on taaskord mu mõtted selle peale viinud, et vähemalt kaks seesugust meest, kellega mõnikord kokku puutun, ju on.
Esimese puhul oli huvitavaks see, et jutu sees tegi ta ise oma teksti korrektsiooni: "Minu naine... Laste ema..." Milleks selline repliik, ei suutnud mina mõista. Lisaks ka veel sügavalt silma vaatamine mingitel hetkedel. Midagi, millele ma kuidagi reageerida ei oska.
Teise puhul siis aga selline repliik: "Me ei ole nii ammu näinud!" Mis siis, et viimasest kohtumisest oli möödunud vaid napp kolm nädalat. Ja enne seda olid pausid pikemad.
Tean-tean, et võib tunduda justkui loeksin väikestest asjadest suuri välja, aga eks neis suhtlemistes ja olukordades on palju muud veel ka. Aga, mina ei saa SELLISEID mõtteid endale lubada, sest ma ei taha enam haiget saada. Isegi mingisugust lootust ei julge ma siit püsti tõmmata. Kuigi jah, mõlemad meesterahvad on väga sümpaatsed, aga minu teada on mõlemal perekonnad ja seda meelt olen ma alati olnud, et pere vahele ei minda.
Ja nõnda ma siis veedan oma aega meesterahvaste seltsis, kellega on tore koos olla, aga kellega koos olemisest midagi enamat tulla ei saa, vähemalt minu jaoks, vähemalt praegu. Eks ma saan ka sellest aru, et ma ise panen endale tõkked ette. Aga, ma ikkagi tahan päris oma meest. Kuigi jah, abstraktselt on mul ju mu armas-kallis merel olev mees olemas, aga sellest tundest ja neist mõtetest, mis minu sees on, ei piisa kahe jaoks. Ja kuni tema minu juurde jõudnud ei ole, kui ta üldse kunagi jõuab, olengi selline hulkuv tuluke.
Üks asi aga paneb mind veelgi enam hämmastama, see on meeste kehakeel või see, missugust füüsilist lähedust nad otsivad. See on teema, mis mind mõnel hetkel täiesti ahastama paneb. Olen aru saanud, et minu juurde tullakse hellust ja õrnust otsima, aga seda, millist mõju see mulle avaldab, milliste emotsioonidega mina pärastpoole hakkama pean saama, ei tea ju keegi teine. Aga eks ma saan aru, et siingi on asi minu enda mõtetes, peaksin need ehk ümber mõtlema... Ja muidugi on huvitav see, milliseid üllatusi on elul varuks, kui arvad, et oled juba kõike kogenud ja kõigest osa saanud, ja siis satuvad teele uued kehakeeled.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar