Stseen ühelt Tallinna tänavalt:
Olin just oma auto parkinud teeperve, nii, nagu sellel kitsukesel tänaval lubatud on, nii, et jääb ühe autoga möödasõiduks ruumi või siis vastassuunas liikmeliseks. Ja veidi veel. Astusin autost välja ja hakkasin siis autoust lukku keerama ja nägin, tänavanurgalt, mis asus paarkümmend meetrit eemal, keerab sisse suur veoauto ja nähes, et ta kohe kiiruse üles kerib, kuna ust ma nii kiiresti lukku ei saanud, jätsin autovõtme ukse ette ja tõmbusin kiiresti enda auto taha. Veoauto aga sõitis sama soojaga edasi. Kui ta siis mööda sõitnud oli, astusin mina oma auto juurde tagasi ja võtsin siis ka võtme lukuaugust välja.
Kõige selle peale muidugi mõtlesin, et näed, viimase aja trendi kohaselt tundub, et tegemist oli praktikandiga, kes alles harjutab inimestest ülesõitmist. Sest kuidas muudmoodi saab seletada seda, et veoautojuht, kes pidi mind nägema ja enda auto mõõtmeid väga hästi teades ka aru saama (aga võib-olla ma oma suures naiivsuses eeldan inimestelt liigset mõtlemis- ja analüüsivõimet) sellest, et ma võin kahe auto vahele jääda, ei teinud mingisugustki katset gaasipedaalile vajutamise teemal veidigi järeleandmisi teha. Mu enda elu ja tervis oli neil hetkedel vaid mu endas kätes (või siis pigem jalgades) ja reaktsioonikiiruses - et kas ikka saan piisavalt kiiresti eest ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar