laupäev, 29. aprill 2017

Segaduses olles segadust tekitamas

Jõudsin ettenähtud kohta ja mõtlesin, et astuks sisse, aeg oli ju juba kaugelt üle südaöö ja polnud enam midagi oodata. Uks aga, millest sisse kavatsesin astuda, oli lukus. Samuti ei paistnud selle lukus ukse tagant mingit elu.

Eks ma siis liikusin järgmise uks juurde, seal seisid mõned noormehed. Mina siis mõtlesin, et astun sellest uksest sisse. Seepeale teatati mulle, et ma olen vales kohas. Ma siis vastasin, et tulin sünnipäevapeole. Seepeale anti mulle teada, et ikka on vale koht, et tegemist on erapeoga. Ma siis ütlesin, et ma olengi erapeole minemas ja nimetasin siis ka sünnipäevalapse nime. Selle peale öeldi mulle, et ma olen ikkagi vales kohas, et nende peo sünnipäevalapse nimi on sootuks teine.

Arusaadav siis. Võtsin taskust telefoni ja hakkasin helistama ja uurima, kus pidu toimub. Aga enne, kui teine pool kõnele vastas, astusid sellest lahtisest uksest välja mõned neiud ja püüdsid aru saada, milles on minu probleem. Mina omast arust olin ennast juba sellest peoseltskonnast välja arvanud, aga praegu mõtlen, et võib-olla on tänapäeva noortega sedasi, et kui inimesega on võimalik silmsidet luua, vaatamata sellele, et tal telefon kõrva ääres on, siis võib-olla seda peetakse ikkagi veel suhtlussituatsiooniks. Vastasin siis neiudele, et ma juba sain aru, et ma olen vales kohas ja et ma kohe tegelen sellega. Selle peale ütles üks neidudest: "Ma tahaks ka seda ainet tarbida, mida tema tarbinud on (viidates ilmselgelt minule)!" Selle peale vastasin ma päris kenasti: "Selle aine nimeks on kainus!" Teine kõrval seisev neiu teatas selle peale, et tema on ka kaine. Aga kogu selle jutuajamise peale vastati juba mu telefonikõnele ja minu tähelepanu kandus sellele üle ja jäigi see tarbitud ainete teemaline jutuajamine katki ja edasine segaduse selgitamine pooleli.

Ja nõnda ma siis ise segaduses olles tekitasingi väikese segaduse - vähemalt mingite inimeste jaoks, sellisel hetkel, mil minu jaoks olid asjalood juba selged. Aga kui kogu olukorra peale tagasi mõtlen, siis oli vist asi selles, et mõned inimesed paraja vine all olles ongi sellised, kellele iga väiksemgi kõrvalekalle rutiinist tekitab suurt segadust ja ootamatute tegelaste ilmumine nende nägemusulatusesse vallandab uue tegutsemistahte.

Kommentaare ei ole: