Ma veel ei julge...

... päriselt rõõmustada. Kuigi jah, suhtumise ja suhtlemise muutused on märgatavad ja kõik liigub aina paremas suunas. Aga, kusagil mu kuklas on see mõte, et ma päris lõpuni ei julge seda kõike veel uskuda.

Kuigi jah, positiivsed tervitused ja kallistused on ju märk sellest, et asjad on liikumas õigesse suunda, et kõik on minemas nii, nagu ma soovin. Ja mis kõige vahvam - lapsed võtavad kainelt üksteisega oma tunded ja emotsioonid läbi arutada, vastastikku vabandust paluda ja asjadega edasi minna. See on juba täiesti uus tase ja mulle selline asi väga meeldib! Ehk on oma osa ka selles, et ma olen suutnud säilitada neutraalsuse, ausalt oma seisukohti avaldanud ja osanud tekitada vajaliku turvatunde, kõigile osapooltele...

Nüüd aga pöidlad pihku, et selline ongi asjade uus olemine!