Kirjutasin ühe segase looga seotud kirja ja lisasin sinna ka ühe kiiduavalduse. Täpselt ja selgelt sõnastatuna. Ja iseenda jaoks jätsin ruumi selleks, et mul jäi kirjutamata see, mis oli kõige olulisem, asja negatiivse poole. Aga, võib-olla võtsin ma õppust sellest, et sõnum peab olema positiivne, või siis rakendasin praktikasse seda teadmist, et igast inimesest ja igast olukorrast on võimalik midagi head leida.
Eks ma tean ka, mis oli see teema, mis minu jaoks teiste vahelt läbi kumas. See puudutas seda, et mulle meeldib, kui asjad on korrektsed ja ma olen ikka seda meelt, et asju tuleb korrektselt ajada. Iseäranis hoolikad peaksid olema inimesed, kes on juhtivatel ja vastutavatel kohtadel. Aga, siinkohal saan väga hästi aru ka sellest, et see on vaid minu vaatenurk ja et tegelikult ei pruugi inimesed neist asjadest niimoodi mõelda. Ja et mõnikord võivadki juhid arvata, et neile on rohkem lubatud vaid seetõttu, et nad on juhid - sellised asjad teevad aga mind ettevaatlikuks.
Nüüd, kogu ühepäevase kirjavahetuse saaga lõpuks, on mul siis oodata vaid tagajärgi, sest mulle tundub, et ega need tulemata jää, vaatamata sellele, et ma positiivset nooti säilitada püüdsin. Ja mõnes mõttes on see võib-olla isegi hea, kui asjad lähevad seda rada pidi, ma olen valmis kõige halvemaks... Aga, eks elu näitab, ei tasu sündmustest ette rutata!
2 kommentaari:
Kas see on nüüd nali või päriselt? Ma õkva kõlla Sulle...
Heh, jah, kõllasid küll õkva... Aga, nali see polnud...
Kuid, tekkis tahtmine meenutada üht umbes viie aasta tagust fraasi ühe kõrvalseisja suust: "Inimest, kellel pole midagi kaotada, on väga raske või peaaegu võimatu ohjata!" Ja praegu tunnen ma taaskord seda, et ma olen täpselt sellises seisus, et minul polegi midagi kaotada, mina saan ikka hakkama (ma tean, et mu enesekindlus on imetlusväärne), juhtugu mis tahes...
Postita kommentaar