Kaks põgenevat inimest. Kaks, kes pidid kokku saama. Ses põgenemises oli midagi seesugust, mis viis neid teineteiseni. Mõlemal omad jamad. Mõlemad vajamas kedagi, kes saaks aru ja aitaks edasi. Mõlemal vajadus välja saada sellest seisust, kuhu nad oma eluga jõudnud olid.
Kui vaid seepärast pidi juhtuma see, mis juhtus, siis oli see nõnda ette nähtud. Kahtlemine iseendas ja oma väärtushinnangute proovilepanek. Arusaamad elust ja asjadest pea peale keeratud. Teadmine, et kusagil on keegi, kes võib vajada just Sind. Võimalus iseendas selgusele jõuda, mõista elu pakutut ja saada aru, et kõike annab parandada. Teha need otsused, mis seni on tegemata jäänud. Minna oma eluga edasi, sest senised allikad on tühjaks saanud, ideed ja soovid kiduraks muutunud. Võtta julgus kokku ja näha, et tegelikult on kõik võimalik.
Ja kõik oli nii õige. Mõlemad eksiteed lõppesid ühes kohas. Lõppesid peaaegu samaaegselt. Nad olid sel ajal teineteise jaoks olemas, need põgenejad. Ja siis läksid nende teed lahku. Nüüd on teed paremad ja põgenejaid poleks justkui teineteisele vaja. Eks elu näitab, mis edasi saab.
2 kommentaari:
Justament, eks elu näitab...
Aga hea on ju lugeda ja kogeda, et ongi hetki, mis on ... õiged, tõesed.
See oli siis enne... ja kõik muu tuli pärast. Ehk siis elu hakkas kohe näitama, mis edasi saab. Temalgi oli kole kihk jätkata - nüüd korraga.
Postita kommentaar