Meil on kõik hästi!

Ma polnud ammu Schengeni viisaruumist väljaspool käinud, polnud ammu tunda saanud seda, missugune võib olla suhtumine inimestesse, kes tulevad mujalt. Nüüd siis sain selle kogemuse võrra rikkamaks, astudes Ameerika Ühendriikide pinnale.

Tegelikult ei tohi ma ju viriseda midagi - mingeid komplikatsioone sellega ju ei kaasnenud, kui jätta kahe silma vahele fakt, et kogu protsess võttis üle tunni aja aega ja enamus sellest ajast kulus järjekorras seismisele.

Pole siis ime, et pähe turgatas mõte: "Nii tore on inimesi latritesse ajada ja nii tore on neil lasta oodata!" Neli korda ühtesid ja samu küsimusi küsida on muidugi tase omaette, ei tea, kas selliste kordade arvu peale peaksid terad sõkaldes eralduma.

Samas ei näinud ma kedagi, kes poleks kontrolli läbinud, kes oleks kuhugi kõrvale tõstetud. Aga eks omaette kontroll on ju tee pealgi ja kuuldavasti ei lasta lennuki pealegi, kui dokumendid pole korras. Milleks siis veel see pikk sabatamine enne riiki sisenemist?

Muidugi, omaette arusaamatu asi on kogu tollivärk - korjatakse ankeedid kokku ja reaalset kontrolli ei näinud ma küll kedagi tegemas. Selles osas on isegi Tallinna lennujaam ja Helsingi sadam oluliselt aktiivsemad - mõlemas olen näinud, kuidas juhusliku valiku põhjal inimesi kontrolli võetakse.

Võib-olla on kogu see bürokraatia kasutusele võetud selleks, et inimesed ei tahaks enam Ameerika Ühendriikidesse tulla - minul oli kogu selle protsessi lõpuks küll selline tunne, et ma tõesti ei taha siia enam tagasi tulla. Poleks praegu ka muidu tulnud, kui poleks sõpra, keda näha tahtsin. 

Ja kui kogu sellest masinavärgist siis läbi sai käidud, oli peas vaid üks mõte: "Meil on kõik hästi!" Aga eks kusagilt mälusopist oleks hulgaliselt analoogseid kogemusi võtta küll ja veel, sellest ajast, kui Eesti veel Schengenisse ei kuulunud või oli suisa osa Nõukogude Liidust - siis olid ju asjalood täpselt samamoodi - pidevad ootamised ja hulgaliselt küsimusi. Inimene kipub lihtsalt unustama, muud ei midagi.

Ju siis nõnda ongi õige...

Kirjutasin terve hulga kirju, et selgeks saada, mis seisud on. Ja tulemus oli siis selline, et kahel juhul olid asjad läinud sellesse suunda, et nüüd on nendega lõpp. Esimene lõpetamise vastus tuli kohe, teisega läks veidi aega, sest oli vaja kõik poolt ja vastu argumendid läbi kaaluda, lõpuks ikkagi tuli see lõpetamise otsus.

Mõtlesin siis nende olukordade peale tagasi ja sain aru, et ju siis ongi nõnda õige. Need asjad, mille eest mina seisan, mida oluliseks pean, tulevad sellise selgusega välja, et mõnele see lihtsalt ei sobigi. Ja ma tõesti ei arva, et infosulg on õige asi ja et peaksin oma teadmised kõik endale hoidma (nagu tundub olevat üldine rutiin).

Eks sain oma tähelepanelikkuse ja hoolivuse eest taaskord kiita ka, aga ise pean olulisemaks seda, et võib-olla oli minust veidigi abi - selleks, et noorte inimeste elu läheks nende jaoks õigemasse suunda. Ka see on ju hea teadmine, et mõni asi pole meelt mööda. Ja võib-olla õnnestus taas vanemad oma lastega rääkima, ühiselt olukordi üle vaatama ja kõigile sobivat lahendust leidma saada. Ehk andsin ka vajaliku kõrvalpilgu, sest ise asjade sees olles ei pruugi täpselt näha ja aru saada, mis toimub. Aga, need kõik on vaid lootused, kuigi ma tundsin, et tahan mõista anda, et inimesed peavad tahtma tegeleda sellega, millega nad tegelevad, ja et mina ei usu sellesse, et kedagi võib midagi jõuga tegema panna. Samuti sai ka hulgaliselt heatahtlikke ja innustavaid sõnu edasisele eluteele kaasa antud. Seda kõike oli ju nii lihtne teha!

Mõni hetk kohe on!

Kui kõik tunded said läbi tuntud ja ära katsutud, siis saabus korraga suur rahu, teadmine, et nüüd on kõik asjad taas sedasi, nagu nad olema peavad. Rööbastest tuleb välja hüpata selleks, et veelgi kindlamalt sinna tagasi saada.

Õigel hetkel ei tulnud meelde, aga parem hilja, kui üldse mitte:

Uskumatu universum

Võtab ikka pead vangutama küll, see universumi toimetamine. Tahaks ju aru saada ja mõista, aga ei saa aru ega mõista ka, päris lõpuni. Mõni asi on selgemast selgem ja tore on, kui universum seda teadmist toetab ja taaskord andis mulle võimaluse reaalselt teoks teha selle, millest olin rääkinud, mille sõnadesse pannud. Aga siis on asju, millest kohe mitte midagi pole võimalik aru saada.

Hetk rõõmustamiseks, keset suurt kurbust, et mu sees on nii palju armastust. Ja hetk rõõmustamiseks ka selle üle, et see nii õigel hetkel nii õigesti kõik kanaliseeritud sai. Muus osas sai aga valdavaks täielik ahastus, eks see lendu läinud "Olgu!" oli samuti sellest ahastusest ja meeleheitest kantud.

Kõik imeline ja hea maandus lõpuks pisaratesse, suurtesse ja valusatesse. Kui vaid oskaks iseendaga hakkama saada!

Tavaline lõunapaus

Tegin täna siis selle erandi, et ei söönud lõunat kodus. Või vähemalt oli mul selline plaan, minnes enne lõunaaega kodust välja. Tee peal aga otsustasin ümber, et pole mul vaja söögikohtades töllerdada midagi, võtan miskit poest kaasa ja ega olegi muud, kui söön kodus. Mõeldud, tehtud.

Ja tulin siis poest välja, soe toit ühes käes ja õllepudel teises käes. Ennast ajas ikka nii naerma, et üks korralik lõunaeine peab ikka õlut ka sisaldama. Oh, kuidas mulle meeldib ennast huvitavaks teha - just ju kirjutasin teemal, miks ma õlut ei joo. Aga eks see õllepudeli teema oli ikka küpsetamisega seotud - on keegi, kellele ma plaanin ühe õllekoogi küpsetada ja selleks ma selle õllepudeli siis kaasa haarasin. Õiget õlut ikka ei olnud ja pidin siis leppima lahjema alternatiiviga - Guinness oli see õlu, millest ma oma tumeda õlle joomise traditsioone alustasin, nõnda siis langes mu valik temale.

Teemakohane laul muidugi ka, mitte, et see mind kuidagi puudutaks, aga (ja taaskord on mul võimalik üllatuda kuivõrd palju ma eesti muusikast tean):

Muusika aitab alati

Oli õhtu, olin läinud välja, muusikat kuulama. Ikka oli see kuulamine päädinud sellega, et pisarad voolavad ja kõik need kurvad mõtted tulevad pähe. Ega läinud teistmoodi seegi kord. Aga ühel hetkel, väikese kursimuutuse tulemusena, tundsin korraga, et enam ei ole nii valus, et enam ei ole nii kurb.

Ja nõnda ma tean, et muusika aitab alati. Muusikal ON minu elus oluline koht ja seda ei muuda mitte miski. Eks seetõttu on vist arusaadav ka selline käitumismuster, et kui olin oma autoga üle katuse käinud ja terve päeva jagu seiklusi oli juba seljataga (õnnetuspaik -> teekond kiirabiga haiglasse -> läbivaatus haiglas -> treileriga põige autoremonditöökotta, et uurida, kas autot parandada või mitte) ja lõpuks mu mahakandmisele minev auto lammutuskoja hoovi peal maha pandi, siis palusin meestel veel korraks aku taha panna, et kätte saada plaadimängijas olev plaat.

Aga viimaste päevade mõtted on kantud ühest muusikapalast ja küsimusest, et kuidas minule ikka langeb koletise roll:

Teine pool päevast

Tuligi teine pool päevast ja sai näha ja vaadata veelgi inimesi. Ja veelgi süvenes see hommikupooliku teadmine. Nii kummaline on vaadata neid inimesi, keda oled justkui teadnud ja tundnud ja samas saad aru kuivõrd võõrad nad on. Ja nii tore on anda võimalus uuteks tutvusteks ja uute inimeste sisse vaatamiseks. Samas seda enam tajudes, et niivõrd kaugel eemal oled sellest "ühendavast" ringist. Aga, oli ka positiivseid üllatusi, iseäranis vanemate inimeste poolt. Ja muidugi päevanael, et ma polevat üldsegi vananenud ja ühtegi kortsu mul ka näos polevat. Kui selle peale naljaküsimus küsiti, et mis kreemi ma kasutan, sain ausalt vastata, et polegi mingit kreemi kunagi kasutanud ega kasuta ka praegu. Või siis kompliment sellel teemal, et mulle oleksid inimesed pakkunud vanust kümme aastat vähem, kui ma tegelikult olen.

Mis siis veel? Päev pakkus mulle ka sellise elamuse, et mind kahel korral korralikult läbi noomiti - mul läks sellest lõpuks süda korralikult pahaks, sest see tundus niisuguse sundimisena, mida ma pole juba aastaid tundnud ja see oli lihtsalt õõvastav. Siis veel sinna juurde ninapidi kokku sattumine inimesega, kes on üks ebameeldivamaid inimesi, keda ma kunagi tundnud olen, ja siis temaga jutuajamine, arusaamisega, et meil ei ole mitte millestki rääkida. Ja siis üks ootamatu õrnusehetk inimeselt, kellelt seda oodata ei oleks osanud - võib-olla vanade aegade mälestuseks, võib-olla lihtsalt niisama, sest tekkis selline hoidmise tunne (ja aastatetagune haigettegemine sai ühe hetkega pühitud, nüüd ehk said need energiad heaks).

Ja päeva üks suurimaid kogemusi seisnes selles, et oma ringis oli palju rääkijaid, aga kuulajaid sugugi mitte - missugune kontrast nädalataguse seltskonnaga! Sain taaskord tunda seda tunnet, mis tähendab see, kui poole lause pealt tuleb oma jutt lõpetada, sest mõistad, et vestluspartner ei kuula. Ja ometi tundus, et inimesed tunnevad huvi, aga sellist pinnapealsust ei oleks ma oodanud. Seda enam muidugi on heameel vaadata iseenda peale ja mõelda, et olen õppinud asju kõrvalt vaatama ja et mulle saab üsna kiiresti selgeks see, mis toimub ja mis on inimeste tegelikult eesmärgid ja sihid ja mõtted.

Ja pidu peab olema inimeses eneses ja seekord piisas ühest laululoost, et saada see õige tunne kätte:

Haige ajakirjandus

Sattusin täna vaatama pilte, mis olid tehtud Urmas Sõõrumaa 55. sünnipäevapoest ja mind pani ikka korralikult ahhetama kuivõrd haige võib ajakirjandus olla. Läbi aknaklaasi tehtud pildid, see on ikka tase omaette. Kui ajakirjanikke pidusse ei kutsutud, siis on ju aru saada, et inimese selge soov on privaatsus - ja sellist luksust võiks ju ühel sünnipäevapeol ometi olla? Aga, ma olen asjadest loomulikult valesti aru saanud, nagu alati - kõmufotograafi eesmärk on ju saada intrigeerivaid pilte, olgu siis kasvõi läbi aknaklaasi. Aga, ühtegi intrigeerivat kaardit mina küll ei näinud, pigem oli tegemist mittemidagiütleva piiluva galeriiga.

Kõige paremad pildid muidugi olid sünnipäevalapsest endast - kes ennast "osavasti" varjata püüdis. Aga, paras komejant see kõik, asi siis sedasi reageerida pole. Ja loomulikult tekib küsimus, vähemalt minul, et miks sellised pildid üles avaldatud on? Kuid mõistan, et see läheb minu eelmise, eksliku maailmavaatelise arusaamisega kokku nii ehk naa. Kuid teisest küljest jälle: ma ju ometi vaatasin neid - eks ikka selle jaoks sellise galerii avaldamine...

Pool päeva möödas, pool ees...

Vaatasin, mis ma vaatasin, kuulasin, mis kuulasin, ja selgeks sai see kõik. Või mis, selge oli see asi ennegi, aga lihtsalt, praegu oli see hetk, mil kõik esile kerkis ja selgeks sai. Inimesed on, nagu nad on, teiseks neid ei tee. Ja siis polegi imestada, et soojust ja lähedust ja teineteisemõistmist leidsin sealt, kuhu ennast enam kuuluvat olin tundnud, minevikus. Ja tuleb välja, et see sobitumise tunne on asjakohane tänagi, nii kummaline, kui see ka pole.

Ja rääkigu inimesed, mida tahes, ikkagi mõjutab meid ja meie vaateid see, kus me üles kasvanud oleme ja millisest keskkonnast pärit. Mis mina sinna parata saan, kui ma ennast ikka pigem maainimesena tunnen, kuigi jah, rasket maatööd pole ma teinud, aga looduslähedaseid eluviise olen ikka harrastanud ja sealt siis ka need sisemised mõtted ja soovid - siirust ja otsekohesust, avatust ja heatahtlikkust, see on mulle omane keskkond.

Aga, pool päeva on möödas ja teine poole on veel ees. Eks siis vaatame edasi, mida sellel teisel poolel pakkuda on...

Miks ma õlut ei joo?

Täna juhtus seesugune lugu, et mõtlesin poodi minnes, et mul oleks vaja üks kook, õllekook küpsetada. See mõte peas, astusin siis alkoholiosakonda sisse ja püüdsin leida oma lemmikõlut. Otsisin, mis ma otsisin, tulemus oli loomulikult selline, nagu viimasel ajal ikka kipub olema - see, mida soovin, on puudu. Eks ma siis mõtlesin oma kurbi mõtteid, et näed, isegi siis, kui ma ükskord tahan õlut osta, pole seda marki, mida ma soovin, olemas. Ma saan ju üsna hästi aru, et see tšehhi õlu on ja et võib-olla tõesti teised tšehhi õlled on populaarsemad, aga mind lohutab selline teadmine vähe. Ja nõnda ongi vastus küsimusele, et miks ma õlut ei joo, selline, et seda õlut, mida ma juua tahaks, ei ole saada. Sõltumata hinnast, sõltumata reklaami olemasolust või puudumisest, lihtsalt pole ja kõik. Neid analoogseid olukordi on viimasel ajal ikka juhtunud - tänases päevas osutus suureks probleemiks tossupaelte leidmine (spordipoodidest selliseid asju ei ole), kingade ostmisest ma isegi ei räägi, see on minu puhul üks isesorti teema niikuinii, sest sobiva kinga leidmine on suur õnn, nõnda mul tulebki leitud kingi kanda seni, kuni nad enam kandmiskõlbulikud pole, aga kuidagi ei saa ma leppida kingapoe kommentaariga piiratud kingavaliku teemal: "Need on meil viimased paarid, uued tulevad kevadel!" Need kaks viimast teemat - et spordipoes pole justkui hooajaliselt tossupaelu saada ja kingapoes sügis-talvisel ajal kingi - on minu jaoks arusaamatud, sest minu arvates käivad inimesed nii tossude kui ka kingadega ka talvisel ajal. Või olen ma millestki valesti aru saanud ja peakski vaid saabastega igal pool ringi trööpama (saapapaelu spordipoodides oli ja saabaste valik vist kingapoes ka sobilik, mul polnud vaja ja seetõttu ka ei uurinud)?

Imetlusväärne oskus

Ma ei tea, mis toimub, aga selgub, et mul on ikka imetlusväärne oskus küsida õigeid küsimusi ja seda ka väga õigel ajal. Või mis, praegusel juhul panna otsingumootorisse sisse kõige õigem variant otsitavatest sõnadest, et siis saada see tulemus, mida ma ei oodanud. Info, mida olin pikalt otsinud, laotus mu ette vaid seetõttu, et tegin otsingus ühe korrektsiooni. Tavaliselt oleks ma teinud seda kõike nii, nagu peab, väike mustrimuutus andis just sellise vastuse, nagu ta andis. Vaadates seda, et see kõik pidi mahtuma ühte ajaaknasse, siis seda enam on imetlusväärne see oskus. Kuigi jah, sisuliselt olin juba hiljaks jäänud, aga internet on selles mõttes tore süsteem, et ta jätab mingid asjad ka vahemäludesse ja sealtkaudu on siis võimalik infole, mis enam avalik ei ole, ligi saada. Selline detailide kokkumäng siis! Mis ma selle kõigega siis nüüd peale hakkan? Ja milleks universum mind sellises suunas suunab, sellise täpsuse mulle kätte annab? Mõned minutid hiljem: ja ma mõistan ka seda, miks on mul olnud üks suur mõte peas, tõesti mõistan, nüüd, veelgi paremini.