Viimase kahe päeva sündmused on mind veelgi enam pannud mõtlema selle peale, et mingi asi on minu elus ikka väga valesti läinud, kusagil. Miks ma nii arvan? Aga seepärast, et nii ühes kui teises asjas, tahtes head, olen mina ikkagi lõppkokkuvõttes see, kes saab kogu jama enda kraesse. Sõltumata sellest, mis ma teen või tegemata jätan, ikka on nii, et mina olen see, kes peab seda s***a sööma.
Nii ma siis püüangi aru saada, kus olen ma selle vea teinud. Ilmselt on see palk minu silmas, mida ma tähele panna ei oska. Ta on vist tõesti nõnda suur, et mina teda nägema ei ulatu.
Käe muidugi ulatab (oleks siis noor paadimees) aga oskus igasugusest jamast välja tulla, ehk siis praegusel hetkel suure jama sees otsida ikka neid häid asju. Eks paistab, kas ma jaksan kaua sellist enesepettust teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar