Teisipäev, 17. jaanuar 2012

Kolm on kohtu seadus

Ma olen ikka ütlemata osav, leidsin täna, kui olin suusarajal kolmandat korda pikali kukkunud. Kuidas on võimalik, et suhteliselt lauge maa peal saab kolm korda kukkuda? Need kukkumised olid kõik erinevad - üks liigsest hoost sirge peal, teine liigsest hoost ja valest tasakaalust laskumisel ning kolmas suisa tõusu peal, sest käed olid lihtsalt nii väsinud, et ma ei jaksanud ennast enam püsti hoida. Tean ka seda, et peamiseks põhjuseks oli uljus ja hoolimatus selle suhtes, mis juhtub siis, kui peaksin maha prantsatama.

Aga naerma ajasid need kukkumised mind küll - mis ronid sinna, kus midagi teha ei oska. Kuid iseendale antud lubaduse pärast pean samas suunas jätkuvalt edasi laskma, sest üks eluunistus tuleb ju realiseerida, ehk saan sellega veel sel talvel hakkama. Kuigi formaalselt seda juhtuma ei saa (vaadates oma rahakotti leidsin, et sellise raha väljakäimine ainuüksi selleks, et suures massis ringi siblida, on mõttetu), võin selle sisuliselt teoks teha. Täna sain omadega juba veerandi peale. Tean väga hästi, et edasiminek ei saa olema väga kiire, aga eks aega on natuke (ja loodetavasti ka talve) ja tsiteerides ühte koomiksit: "Koormust tuleb tõsta tasapisi."

Kommentaare ei ole: