pühapäev, 29. jaanuar 2012

Midagi sootuks muud!

Selleks, et oma mõtteid ära saada nende asjade juurest, mis juba pikemat aega peas ringi käivad, tuleb vaid leida midagi seesugust, mis on sootuks teisest ooperist ja võtab mõtted endaga kaasa. Nii kahtlesin veel reede õhtul, et pole vist päris hea see plaan, mis mul nädalavahetuseks tehtud on, emotsionaalselt väga raskele nädalale otsa veel õppimine.

Kuid juba eile õhtul sain aru, et tegelikult on hea, et asjad niimoodi kujunesid. Teine teema tõmbas mind kenasti väljaspoole seda seiklusteparki, mis mu elus praegu käimas on. Nädalavahetusega sain ka pea suhteliselt klaariks, mis siis, et täna ei suutnud uut informatsiooni enam vastu võtta.

Eks igaüks ise teab!

On reede õhtu ja inimene, kelle otsus mõjutab minu toimetamisi ja tegemisi lähiajal, ütles mulle sedasi: "Ma olen oma otsuse teinud, aga ma teen selle teatavaks alles järgmisel nädalal."

Jah, ma tean, et igaüks teab ise, kuidas ta omi asju teeb ja millal ta neid täpselt teeb, aga minu jaoks on praegu selgeks märgiks inimesest ja tema väärtusest see, et ta arvas, et oma otsusest ta mulle veel ei räägi. Kas see oli karistus või hoopis hoolimine-hoidmine, seda ma praegu ei tea. Igal juhul tean ma seda, milline on minu edaspidine suhe selle inimesega. Eks ma olin ennegi valmis sellisteks asjadeks ja aimasin, et mingisugune jura tuleb. Nüüd olen kinnitust saanud teadmisele, et minu inimeste tundmine on ikka päris hea.

See ei tühista hetkekski ära minu küsimust, miks inimene minuga niimoodi mängib.

Ja eks süüdistada on mul vaid iseennast - kui lõin talle võimaluse, siis tema asi on seda võimalust kasutada, kui ta vaid piisavalt tark on.

kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Kust ikka jõudu ammutada?

Täna, kui tundsin, et oleks vaja jõudu juurde saada ja asjakohased sõnad mu peas ringi käisid, suutsin pika otsimise peale siis üles leida selle. Ma arvan, et keegi ei taha väga teada, milline oli see konkreetne fraas, mis mind selle loo juurde juhatas.

Ja pole siis imestada, kui päeva peale minu maailmakuulsus VLÜ teemal minuni jõudis - minu käest küsiti VLÜ suviste esinemiste ja plaanide kohta. Vähemalt kellelegi on see seos üks-üheselt meelde jäänud ja on mõned inimesed, kellel pole VLÜ mitte hetkekski ununenud. Eks paista, kas ja mis sellest asjast, mispärast huvi tunti, saab. Suvi polegi enam teab mis kaugel!

/Siia juurde tahaks lisada huvitava jutuajamise tänasest päevast, kui räägiti sisehooaja lõpetamisest, mille peale mina küsisin: "Mis mõttes? Praegu on ju alles jaanuar?" Eks ma tean ka, miks küsijal just sellised plaanid on, aga ikkagi tundus jabur, et praegu, jaanuaris, mõeldakse hooaja lõpetamise peale, kui hooaeg minu arvates kestab veel 3-4 kuud?/

Ühel päeval

Tean kindlalt, et ühel päeval saavad need minu peas olevad mõtted tõeks. Ma tean, et sellel päeval saab kõik nii olema, nagu olema peab. Sellel päeval saavad kõik asjad korda. Võib-olla mina seda päeva ei näe, seda ma praegu ei tea. Aga see päev tuleb. SEE päev!

See päev peab tulema, sest ma usun inimesse. Kuigi see kõik võib aega võtta ja nõuab arvatavasti ka muid mõjureid, on asi siiski nii, et kõik saab tõeks.

Mulle on alati meeldinud...

...Johnny Depp ja nüüd pakutakse tema järgmist ütlust mulle lugemiseks:

If you love two people at the same time choose the second one. Because if you really loved the first one, you wouldn't have fallen for the second one.

Kuigi see aitab mind vähe edasi, on see minu arvates väga õige tähelepanek.

Ma tahaks oma peast ära kustutada need sõnad, mis selle mõtte peale mu mälust esile kerkivad. Aga ma ei saa nendega mitte midagi teha, nad on mu mälus ja mälu kustutamine pole niisama lihtsasti teostatav.

Vähemalt on mul teadmine, et ma ei jäänud hiljaks... Võib-olla millalgi tulevikus on sellest abi.

Inimesed, oma hiilguses

Ikka on nii, et peavad tekkima mingid olukorrad, et aru saada, millised on inimesed oma täies hiilguses. Eks ma tean, et konkreetsel juhul on tegemist minu sees oleva tõrkega, sest inimene, keda usaldasin ja kellesse uskusin, osutus kellekski teiseks ja nüüd võtan kõiki neid asju, mida ta teeb, väga suure reservatsiooniga.

See minu arvamusemuutus aga ei tühista ära neid seosed, mis minu peas praegu tekivad. Neid, kes minu eest seista võiksid, ei ole praegu kohal, seega tuleb kohe kasutada juhust ja mulle koht kätte näidata. Ega ma seda asja niimoodi ei jäta ja võib-olla läheb asi nii, et ma kisun riidu inimesega, kellega pole tülitseda vaja, aga tõrge minu sees on juba praegu olemas. Iseäranis nende asjade valguses, mida ma tean ja mille kohta teine inimene arvab, et ma ei tea neid mitte.

Kus ma vea tegin?

Viimase kahe päeva sündmused on mind veelgi enam pannud mõtlema selle peale, et mingi asi on minu elus ikka väga valesti läinud, kusagil. Miks ma nii arvan? Aga seepärast, et nii ühes kui teises asjas, tahtes head, olen mina ikkagi lõppkokkuvõttes see, kes saab kogu jama enda kraesse. Sõltumata sellest, mis ma teen või tegemata jätan, ikka on nii, et mina olen see, kes peab seda s***a sööma.

Nii ma siis püüangi aru saada, kus olen ma selle vea teinud. Ilmselt on see palk minu silmas, mida ma tähele panna ei oska. Ta on vist tõesti nõnda suur, et mina teda nägema ei ulatu.

Käe muidugi ulatab (oleks siis noor paadimees) aga oskus igasugusest jamast välja tulla, ehk siis praegusel hetkel suure jama sees otsida ikka neid häid asju. Eks paistab, kas ma jaksan kaua sellist enesepettust teha.

Tsükliline elu

Jah, täpselt niimoodi, elu käib tsükleid pidi. Minu elu käib 12-aastase tsükliga, saan praegu aru. Kas kõik kordub samamoodi, seda ma praegu öelda ei oska. Aga tsükli esimene serv paistab juba kätte.

Mida ma siis oskan arvata elust. Sellest elust, mida ma elan. Põhimõtteliselt pole ju sellel, kuidas ma seda elan, mitte mingisugust vahet. Tulemus tundub sõltumata vahepeal toimuvast olevat ikka üks ja seesama. Valin kaugemaid ja tundmatumaid teid, kuid need viivad ikka sellesse kohta välja, mis juba esialgu silma hakkas.

neljapäev, 19. jaanuar 2012

Igal asjal on põhjus

Küllap sa tahad oma kaotuse pärast nutta. Nutta sa võid ja nutma sa pead. Kuid tea seda - kui palju või vähe lohutust see sulle ka tooks -, et mitte miski ei toimu ilma põhjuseta ning mõnikord tuleb meie ellu õnnistus õige pentsikul kombel.

....

Miski pole tähtsusetu. Miski ei toimu juhuslikult. Inimesed, keda me kohtame, paigad, mida külastame, võimalused, mis meile antakse, - kõigel on oma põhjus. See kehtib ka meile osakssaavate hädade kohta. Isegi rängad õnnetused, mis meid tabavad, pole kunagi eesmärgita, ehkki võib kuluda aastaid, enne kui nende eesmärki mõistame.

/Hamelin pärast rotte, Bill Richardson/

Teha trikk või mitte?

Kaalun siin omaette, kas peaksin tegema triki või mitte. Mõtlen ja arutan isekeskis. Aeg tiksub halastamatult tulevikku ja aina lähemale hetkele, mil on vaja otsustada.

Ja mina muudkui mõtlen. Ühe teise triki tegin juba ära - selle tulemus oli päris üllatav ja ma loodan, et sain nüüd asjad selles suunas liikuma, et inimesed saavad omavahel kokku, aastatega tekkinud distants tühistatakse ja maailm saab taaskord parem. Kui ise ei saa, siis tuleb teha nii, et teised, kel on võimalus, saaksid.

Kuid triki tegemise võimalus on mul ikka. On argumente nii poolt kui ka vastu, aga kuidagi ei suuda leida seda õiget nurka. Kas teha julmalt trikk ära, mõtlemata hetkekski, mis saab, või siis ikka jätta tegemata ja lasta asjadel omasoodu minna?

teisipäev, 17. jaanuar 2012

Veel ühest kingist

Sellist rõõmu, mis oli inimese silmis, kes ühe teise inimesega kahasse tehtud kingiga mind täiesti vapustas, ei ole ma kellegi silmis ammu näinud. See rõõmuhetk - näed, millega me siin hakkama oleme saanud ja mina olen sellega rahul - oli üks väga-väga-väga ilus moment.

/Ja asjad asetusid kohtadele - mis oli enne toimunud, väljaöeldud laused omandasid uue tähenduse./

Minu reaktsioon oli muidugi täiesti asjakohane, esimese hooga ikka nägu täis sõimata - põhjus selles meeletuses, mis selle kingi sisse pandud oli. Mingigi enesevalitsuse tagasi saanuna, ma loodan, taipasin ikka aitäh ka öelda.

Nüüd püüan kuidagi sobituda selle suursugusega, millega mind ehitud on. Ja kasvada, et olla selle kingi vääriline omanik. Tean, et asi on mõeldud sootuks vastupidiselt - see kink näitab pigem, milline on minu väärtus kinkijate silmis.

Läks nüüd siis sedasi

Asjade kokkulangevuse tulemusena asendus üks inimene teisega. Kuigi oleksin tahtnud sootuks teisiti, läksid asjad nii, nagu elu parajasti soovis. Aga eks paistab, kuidas nüüd edasi. Olen endalegi ootamatult saanud endale sõbra, kellesarnast ma isegi välja mõelda ei osanud.

Kummaline on see, et millegipärast on mu peas mõte, et kuidagi võiks saada kaks inimest kokku panna. Kuigi mulle sobib suurepäraselt, kui on kaks eraldi inimest. Üks täiendab teist ja koos toimivad nad loomulikult kõige paremini.

Ja juba on mu sees need mõtted, et ühe või teise asja puhul peaksin oma vastleitud sõbralt nõu küsima. Huvitav, väga huvitav...

Hetkeks peatuda

Nõnda siis annan ma teile nüüd natuke nõu. Peatuge kordki päeva jooksul ja nautige hetke. Vaadake enda ümber. Pange tähele värve, lõhnu, hääli. Ahmige neid endasse, sest see hetk möödub ja mitte keegi ei oska öelda, mida järgmine hetk kaasa toob.
/Hamelin pärast rotte, Bill Richardson/

Üks väike kink koos teisega

Olin istumas pühapäevasel õhtusöögil, kui mulle helistati. Päriti, kus ma olen ja mis ma teen. Selgus, et olen peaaegu vajalikus kohas. Ja pea oligi helistaja kohal, et anda mulle üks väike kink. Selles, mille sain, ei olnud midagi üllatavat. Aga lisaks sain veel ühe teisegi, absoluutselt hindamatu kingi - oma Keri-lapse kõva-kõva-kõva kallistuse. Oli tore pühapäevaõhtu!

Elu teeb korrektiive

Elu teeb ikka oma parandused, kõiges. Alati. Ühed pulmad asendusid teistega. Üks laps jäi sündimata. Vaat sellised parandused siis.

Aga ehk on lootust...

Selleks ajaks, kui saad saja ühe aastaseks, oled mõndagi õppinud. Näiteks oled õppinud, et peaaegu mitte miski ei toimu nii, nagu kavatsetud. Ja tead juba, et sageli saadakse see, mida soovitakse, järgides käänulist teed.
/Hamelin pärast rotte, Bill Richardson/

Nagu ma ütlesin...

Jalutasin kenade noormeestega õhtuses Tallinnas ja siis küsis üks neist:
"Mida me siis ette võtame?"
Mina vastasin:
"Minu jaoks pole see oluline, mida me ette võtame, minu jaoks on oluline, et ma saan teiega koos olla!"

Nõnda siis võtsin ühe noormehe ühte käevangu ja teise noormehe teise käevangu ja saatsingi nendega koos aega mööda.

Ja kui ma siis miski teine päev hakkasin neist ühe ees vabandama, et ma olen olnud oma asjadega nii hõivatud, et pole olnud aega väga palju mõelda tema peale või temaga tegeleda, siis lõikas ta mu vabanduse läbi ja ütles: "Nagu Sa ise ütlesid, kõige olulisem on see, et me saame koos olla."

See on aeg, mis loeb!

Pettumusvõimalustest

Viimased nädalad on pakkunud hulgaliselt võimalusi pettuda inimestes. Nii nendes, kes on lähemal, kui ka nendes, kes nii lähedal pole. Aga ühe tõdemuseni on see kõik välja viinud küll:

Selleks, et inimestes mitte pettuda, ära oma nende suhtes mingeid ootusi, ära oota, et nad võiksid käituda, nagu sina arvad ja õigeks pead.

/Siia juurde üks välja öeldud konstateering 13. ja reedest: minusuguseid inimesi on maailmas väga-väga vähe. Sellele eelnes ja järgnes üks totaalne armastuse ring ja palju hoolivaid inimesi, kes mind oma heade sõnadega lihtsalt üle valasid - sellega viisid nad mu muidagi totaalsesse pisaratevalamisse, aga eks niimoodi selle asjaga on./

Samuti on viimased nädalad näidanud mulle suurepäraseid inimesi: sirgeselgseid, julgeid, otsekoheseid, teiste eest seisvaid, põhimõttekindlaid. Ka selleks oli vaja seda kõike, et teada saada, milliseid suuri inimesi on mul au tunda.

Ei meeldi, kohe üldse

Kätte on jõudnud see hetk, mil tean, et ma ei meeldi iseendale. Kohe üldse mitte. See, kuidas ma teen ja toimetan ja kuidas ma ei saa endaga hakkama ja kuidas ma elan kõike seda teiste peal välja.

Mida peaksin küll tegema, et sellest seisust üle saada? Kuidas saaksin selle tigeduse enda seest välja?

Kolm on kohtu seadus

Ma olen ikka ütlemata osav, leidsin täna, kui olin suusarajal kolmandat korda pikali kukkunud. Kuidas on võimalik, et suhteliselt lauge maa peal saab kolm korda kukkuda? Need kukkumised olid kõik erinevad - üks liigsest hoost sirge peal, teine liigsest hoost ja valest tasakaalust laskumisel ning kolmas suisa tõusu peal, sest käed olid lihtsalt nii väsinud, et ma ei jaksanud ennast enam püsti hoida. Tean ka seda, et peamiseks põhjuseks oli uljus ja hoolimatus selle suhtes, mis juhtub siis, kui peaksin maha prantsatama.

Aga naerma ajasid need kukkumised mind küll - mis ronid sinna, kus midagi teha ei oska. Kuid iseendale antud lubaduse pärast pean samas suunas jätkuvalt edasi laskma, sest üks eluunistus tuleb ju realiseerida, ehk saan sellega veel sel talvel hakkama. Kuigi formaalselt seda juhtuma ei saa (vaadates oma rahakotti leidsin, et sellise raha väljakäimine ainuüksi selleks, et suures massis ringi siblida, on mõttetu), võin selle sisuliselt teoks teha. Täna sain omadega juba veerandi peale. Tean väga hästi, et edasiminek ei saa olema väga kiire, aga eks aega on natuke (ja loodetavasti ka talve) ja tsiteerides ühte koomiksit: "Koormust tuleb tõsta tasapisi."

Teadmiste keelamisest

Need, kes keelavad teistele teadmisi, elavad hirmus. Mida nad kardavad? Peamiselt muutust. Ja võimu kaotamist.

/Hamelin pärast rotte, Bill Richardson/

esmaspäev, 16. jaanuar 2012

Jälle üks tobe olukord...

Täna läksin ühe meesolevuse juurde jutuga: "Mul on vaja Sinuga rääkida, privaatselt." Ja milline oli siis meesolevuse esimene reaktsioon selle peale - näidata mulle on sõrmes ilutsevat abielusõrmust.

Et siis see, et mul on vaja meesterahvaga privaatselt rääkida, tähendab siis kohe sellist asja? Ilma suurema tagamõtteta sai siis taaskord loodud üks väga tobe olukord. Kuna minul ei olnud mingeid selleteemalisi mõtteid ja pole antud meesolevusega seoses neid kunagi olnud, siis tema reaktsioon pani mind suisa muigama. Loodetavasti ei saanud tema uhkus riivatud. Lihtsalt olen nüüd ise targem. Et kui peaks tahtmist olema, siis piisab ainult ühest repliigist, et teada saada, kas saab asja või ei saa.

Meister oma parimate oskustega jälle toimetamas...

/Omaette asi saab veel olema sellega, kui ma temaga reaalselt räägin, siis tuleb arvatavasti lisa sellele tobedate olukordade loomisele - väga viis, et topin oma nina sinna, kuhu pole vaja, aga ma tean, et ma ei saa rahu, kui ma seda teinud pole./

Kas just sedasi?

Kõik oli tõsi

Hämmastav on ikka see, kuidas võib kõiki asju selgelt läbi näha, kuidas võib tunnetada kõike seda, mida on vaja teha. Minul on see eelis, et ma aeg-ajalt ikka asju kirja panen, kas ühel või teisel kujul, ja siis saan seda kirjapandut üle vaadata, kui tahtmine tekib.

Eks ma ikka tean ka seda, mida ma kirjutanud olen. Praegusel hetkel tean ma väga hästi, et see, mille kirja panin, on tõsi. Kõik need asjad. Lihtsad õhust püütud asjad, mida fikseerida.

Ega see mitte midagi ei muuda, aga siiski on see kõik olnud hämmastav, milline on see universumis liikuv energia.

Täielik kosmos!

Moraal

Segased ajad toovad inimeste tegeliku olemuse selgelt välja.

Elu otsustab

Kui inimesed iseendaga hakkama ei oska saada, siis peab elu otsustama. Nii lihtne ongi kõik. Kui inimesed on nõrgad, siis peab elu nende eest valiku ära tegema. Niimoodi vaatasin ma selle asja peale.

Irooniline on see, et needsamad sõnad said välja öeldud praktiliselt sellessamas paigas, kus hiljem elu tõestas, et tal on veel mõni plaan varuks, mõni nähtamatu salasepitsus.

/Ma ei oleks tahtnud iseennast sellel hetkel kõrvalt näha, sellel hetkel, kui ma üle kere värisesin ja olin täiesti endast väljas. Ma olen ikka nii kergesti mõjutatav!/

Miks ma nõnda kiirustasin?

Olen ikka olnud seda meelt, et mingid asjad tuleb võimalikult kiiresti ära teha. Et ei jääks hinge peale kripeldama või siis sootuks tegemata. Nii olin sellel teemal ka väga kiire toimetama. Ikka ja jälle peale käimas, et asi ikka edasi liikuda saaks. Ja peagi tuligi vastus kätte, miks mul nõnda kiirustada oli vaja - aeg oli otsa saamas, kuigi ma seda ei teadnud, oli siiski kusagil mul see tunne olemas, et on vaja rutata, sest varsti võib hilja olla.

Tuleb meelde, kuidas mu kuklas tiksus kogu aeg fraas: "Ära jää hiljaks, ära jää hiljaks..."

Pakkuda väljapääsu

Pakkusin väljapääsu, väljapääsmatust olukorrast. See oli imelihtne, sest ma olin seda juba ammu teha tahtnud. Kõik asjad said selgeks ja mõistetavaks, väljapääs oli tee edasi sealt, kus tundus, et ületamatud takistused on tee peal ees. Iseendaga saan muidugi taaskord rahul olla, kuigi see tähendas, et pidin väga sügavale enda sisse vaatama ja nii mõnedki asjad enda kohta päevavalguse kätte tirima.

Aeg enesele silma vaadata

Jah, nüüd on see aeg käes, aeg enesele silma vaadata. Ja seejärel tunnistada, et olen asju teinud valedel põhjustel ja sisulised põhjused on ammu juba taustale taandunud ega huvita mind mitte üks raas. Nüüd on just seetõttu tulnud aeg teha see muutus, mis peab tehtud saama, sest lõpuks tuleb ikka ju ainult iseendaga hakkama saada ja just seetõttu peab olema kirg ja tahtmine iga asja sees, kui selle asemel on tüdimus ja tülpimus, siis on aeg midagi ette võtta.

Mis see siis nüüd oli?

Kui vaatasin ajas tagasi, leidsin sealt kummalise seose. Teades mõningate sündmuse ajatelge, avastasin, et ma tõesti olin läbi elanud midagi, mis justkui poleks pidanud minusse puutuma. Ja ometi, olin seda sügavalt läbi elanud. Kas siis tõesti üks ainus hetk võib luua sellise sideme, et seda tajub isegi kauguste taha? Kas tõesti võib mõni asi olla nii võimas, et selle eest pole pääsu ja see tuleb su juurde sõltumata sellest, kas oskad temast aru saada või mitte.

Igal juhul olid seosed hämmastavad ja see, millest olin kirjutanud, oli kõik tõsi ja kõik see saigi toimuma.

Kas aeg kirjutada?

Kui kirjutamises on pikk paus sees olnud, siis võiks ju tekkida vajadus kirjutada. Aga kui ei ole seda va kirjutamise tunnet, ega siis ei kipu ikka kirjutama ka. Kirjutamine peab olema lihtne, loomulik, voogav ja sõnade enese seest välja valav. Kui ennast sundima peab, siis ei tule kirjutamisest mitte midagi välja.

Ühte asja aga tahaks ma siiski kirjutada, just praegu tundub, et tuleks see asi üle vaadata, sest justkui on olemas see energia, et nüüd just tegeleda selle kirjutamisega. See on pooleliolev lasteraamat, millega tegelemisele praegu mõtlen. Kas on see vajadus pageda kuhugi, kus kõik on hea ja ilus või on see midagi sootuks muud, kes teab. Eks siis paistab, kas ma ta reaalselt ka kätte võtan ja temaga tegelema hakkan.