Oli siin ükspäev üks vestlus. Teemaks siis inimeste kasv. Justkui see, et inimene ise peaks saama oma kasvu suhtes midagi ette võtta. Teema algatajaks oli inimene, kes on päris pikka kasvu, või ütleme, et meesterahva kohta keskmist kasvu. Aga kuidagi üleolevalt suhtus ta neisse, kellele ei ole antud pikkust. Hakkasin siis mina asja peale mõtlema ja leidsin, et minu jaoks pole küll oluline, millist kasvu mõni inimene on. On nigu on, parata pole sinna ju midagi ja kõige kentsakam oleks ju see, kui mõni meesterahvas, kes väga pikk ei ole, hakkaks kandma platvormtallaga jalanõusid, et veidigi pikem näida. Olen jätkuvalt seda meelt, et inimese suuruse määrab ikkagi tema hing - füüsilise kestaga pole midagi peale hakata, kui ikka sisu sees ei ole. Eks siin ole küsimus ka selles, kuidas inimene ennast ise enda kehas tunneb.
Ja võib-olla ongi see põhjus, miks ma mõnda inimest lihtsalt ei näe. Ja teist, vaatamata sellele, milline ta välja näeb, ainult näha oskangi.
/Eks ma ole veidi erapoolik ka sellel teemal, vist. Ja teine asi on see, et ma ei oska kunagi öelda, kas mõni inimene on pikk või pole ta seda mitte, sest inimeste kehaehitused on ju erinevad ja mõni, kes tundub lühike, tundub lühike vaid seetõttu, et ta toekas on, teine aga tundub pikem vaid seetõttu, et ta kiitsakas on./
2 kommentaari:
Ah, mis teema see üldse on... paku välja, et järgmisena võiks jalanumbri ja loomuliku hambatooni teemaks võtta...
Mulle tundub, et vaja oleks loogikageeniuste nurka, kus oleks siis erinevaid teemasid, mille üle ja ümber saaks arutada nii, et suu vahus - see oleks teema küll ja rohkem veel :)
:D Mine tea, ehk saavadki loogikageeniused oma ajusid kusagil pingutada.
See, et sel teemal üldse kirjutama hakkasin, näitab selgelt, et minu mõttelõng oli kinni kiilunud.
Postita kommentaar