Leidsin ennast jälle mõtlemas selle peale, et kõik, mida me teeme või teistes inimestes kiidame-laidame, on meie enese peegeldus. Peegeldus siis sellest, millised me ise oleme.
Elu andis suurepärase näite ette - inimene omistas teistele inimestele neid tundeid ja mõtteid, mida ta ise tundis ja mõtles. Ehk siis tundis inimene ise, et ta on midagi halvasti teinud, aga välja ütles ta seda niimoodi, et justkui teised inimesed oleksid midagi halvasti teinud.
Teine näide oli aga sellest, kuidas inimene, kes uskus teiste inimeste headusesse ja nende heasoovlikkusesse, oli ka ise hea ja heasoovlik ning seeläbi oli tema suhtumine teistesse inimestesse kantud tema enda sees olevatest mõtetest ja tunnetest.
Eks see ole vana tõde (ei, see lause ei lähe edasi nõnda, nagu Fred Jüssi "Tulemise" plaadi peal ütleb), et inimene räägib ikka eelkõige iseendast, olgu siis jututeemaks parajasti kestahes.
1 kommentaar:
nõus.
Postita kommentaar