Mõne asjaga on sedasi, et ta kohe läheb nässu. Tahab minna ja lähebki kohe. Ja siis ta on nässus. Midagi tema parandamiseks teha ei saa, kuigi niiväga ju tahaks. Aga hilja on siis juba midagi peale hakata, kui asi nässus on.
Nõnda võib elust tuua lõputult näiteid. Võtame või sellesama krevetipiruka, mis siis nässu läks. Sellega juhtus peaaegu sama lugu, mis ükskord varem kohupiimapirukuga, selle klassikalisega. Väike on see köök ja väike on see ahi ja väiksed on need nõud selliste suuruste jaoks. Väga lihtne põhjendus.
Aga kui on nässus, siis ikkagi on tegelikult söödav ja isegi maitsev. See on selle asja juures kõige hämmastavam. Et siis ikka täiesti nässus ei ole. Ja kas siis ka seekord läheb sedasi, nagu oli selle koogiga, millega äpardus juhtus, et seda tegelikult kiideti?
Ehk kas siis kõik sõltub sellest, kuidas keegi asja näeb? Kui mina näen, et oleks tahtnud teha ideaalset kooki, mis nii maitseks hästi kui ka näeks hea välja, siis teised hindavad ehk enam seda, mis nemad näevad ja on rahul, kui on maitsev, ja tühja sellest välimusest?
2 kommentaari:
:D Ma arvan, et Malle võib sellest pikemalt rääkida, sest ta väidab pärast seda, kui kõik on ta kooki taevani kiitnud, et ei tulnud jah seekord kõige parem välja, oleks pidanud olema nii ja maitsema nii ja mis kõik veel...
Ma tean seda tunnet :D Ja eks me ole ka sellel teemal lugusid kuulnud.
Postita kommentaar