Kuidagi ei oska

Ma ei oska mitte kuidagi olla. Hing kogu aeg pakitseb, aga teha ei saa ma mitte midagi. Mitte midagi enamat, kui lihtsalt loota, et tuleb see võimalus, mida ootan. Senikaua aga jätkub põlemine. Ja iseendaga hakkama saada on pagana raske. See vahepealne asendustegevus oli ikka metsikult hea, saan ma praegu aru. See viis mõtted mujale ja andis teistsuguseid liikumissuundi. Praegu on aga ainult need ühesugused ja -suunalised mõtted, mida kuidagi peast välja ei saa.

Ja lisaks kõigele veel see kevad ka. Praegu ei ole sedagi vaja. Vaja oleks hoopis midagi masendavat, ruineerivat, siis ehk poleks see ootamine nii raske. Kevad aga toob kaasa ärkamise, ka minu sees. Ja kuna olen niigi juba pikalt elevil olnud, siis kevade lähedus teeb olukorra ikka päris hulluks.

Kõige selle oskamatuse taga tiksub kusagil kuklas üks küsimus: milleks kõigeks see nüüd siis hea on? Püüan mõistatada, aga kuidagi ei oska sobivat vastust leida. Aga teadmine on, et see peab olema millegi jaoks hea. Sellest, et ma oma kärsitust talitsema pean, olen niikuinii juba aru saanud. See aga ei saa ju olla lõppeesmärk? Lihtne on mõelda, et millalgi peab see küsimus vastuse saama. Aga mis ma senikaua tegema pean? Kuidas ma peaksin iseendaga hakkama saama? Mismoodi talitsema neid tundeid, mis mu sees möllavad?

Kui aga asjale teistpidi läheneda, siis tean, et need asjad on kõik seotud mõtlemisega. Ehk see kõik on põhjustatud sellest, et ma liialt mõtlen. Kui ei oleks mõtteid, siis poleks mul ka selliseid probleeme iseendaga. Mõtetest vabaneda on aga ületamatult keeruline. Ja kuniks on mõtteid, saan aru, et iseendaga ma hakkama ei saagi.