Ehk see oligi põhjus?

Emotsionaalselt raske päev. Tervise väike vingerpuss keset päeva, mis kõik plaanid kahtluse alla seadis. Olin juba telefoni haaramas ja kõigile helistama ning SMSima hakkamas, et täna jääb ära, ma lihtsalt ei saa. Aga see hetk läks üle, tervis taastus korralikult. Ja siis saigi teele asutud, lihtsalt proovides, et ehk ei juhtu midagi seesugust vähemalt sellel päeval enam. Mitmed tunnid hiljem saigi kohale jõutud, lõpp-punkti. Olid ootused ja lootused, teadmine, et saab midagi olema.

Aga kõik läks hoopis teisiti, kui kunagi varem. Võib-olla saigi see kõik teoks vaid seetõttu, et meid oli sinna vaja. Võib-olla saime meie olla just need inimesed, kes andsid väärtuse ka nende tegudele, kellest ülejäänud sugugi ei hoolinud. Kui see nõnda oli, siis on mul ainult hea meel, et sai ikka mindud ja ära käidud ja oldud ja rõõmu tuntud, vaatamata kõigele.

Tund hiljem: eks oli põhjus ju selleski, et sai lubatud. Just nädal varem olin öelnud välja sõnad, et mida luban, seda ka teen. Kuidas siis vaid nädala möödudes oleksin kohe oma sõnu sööma hakata saanud? Ja muidugi see, et sain ülegi rõhutada - et lepitu pidi teoks saama, seepärast ju tuldud saigi. Kuigi need asjad, mille järgi läksin, olid vaid hetkeks minu käes, kui nad kohe laiali pudenesid, ja kuigi toojal oli mure, et kuidas ma neid niimoodi laiali jaguneda lasen (et tema näeb viie asemel juba vaid kolme), jäigi kõik minust laotatuna maha. Eks mõni teine kord siis tegelen kokkukorjamisega (ja ehk ikka on ka, mida korjata).