Jah, kooli küll ametlikult mu elus jätkuvalt ei ole, aga koolitükke tuleb teha ja seetõttu tunnen ennast siiski korraliku koolilapsena käitumas. Kõigepealt tuleb koolitükid ära teha ja alles siis saab tegeleda sellega, mida ise teha tahaks. Kust küll tuleb see sisemine sund? Või on see lihtne eluloogika – saaks asja kaelast ära, oleks elu kohe palju roosilisem.
5 kommentaari:
Tead, tahaks, et igapäevast töörutiini saaks samasuguse põhimõtte järgi vahelust tuua: teeks kribinal-krabinal ära ja siis saaks veits aega lebotada, mõtet puhata, raamatut lugeda, magada, tähti vaadata, unistada... Aga ei, igapäevane valmisolek ja sajaprotsendiline kohalolemise tarvidus. Ei hingetõmbepausigi.
Lisaks veel see rõõm ja rahulolu valmissaamisest, tegu-tagajärg oli silmaga näha, käega katsuda, teadmisena kogetav.
Mulle tundub, et igatsus ja hetkekski-ära-olemise-tahe annab roosad prillid :)
Õppida, õppida, õppida!
Tegelikult on ju kooliskäimine paras piin - ise küll ei viitsiks käia. Aga vahva on selle asjaga kokku puutuda - erinevaid teemasid lugeda, targemaks saada.
Aga tööga on sedasi, et isegi puhkuse ajal ei saa sellest välja - sest peale puhkust tuleb ju tööle tagasi minna ja kusagil kuklas ikka tiksub midagi tööteemalist tiksub.
Niipalju veel, et on ju vahe sees, kas teha mingu asi "ära" või siis omandada uusi oskusi ja teadmisi, näha asju uuest vaatevinklist. Vanadest raamidest välja tulemine on raske.
Võib ju omandada mõningaid fragmente, kui need aga süsteemi ei sobi, siis lugu mängida ei saa - minu tänane kandlemängukogemus, kus põhimõtteliselt sain ju aru, et kuidas ja mis, aga ei haakunud, ei jäänud meelde ja ei jäänud ka näppudesse. Tee, mis tahad. Niisugused siiruviirulised lood on õppimisega. Hea teema! :)
Jah, lihtne on õppida selliseid asju, kus raamatud ees ja muudkui aga õpi.
Mõnikord tunnen, et keegi võiks mulle õpetada või ma võiks osata õppida elamise kunsti. Aga seda ei saa kusagilt. Muudkui igapäev otsi ja katseta ise.
selles see lõbu ju ongi! ;)
Postita kommentaar