Ilon Wiklandi päev

Eelmisest pühapäevast kujunes täiesti ootamatult Ilon Wiklandi päev. Läksin päeval linna peale ringi uitama – oli mõni asi, mis vajas tegemist – ja sattusin täiesti kogemata raamatu, mille loojateks on Ilon Wikland ja Leelo Tungal, esitlusele. Ei suutnud kuidagi oma algsele raamatupoe külastamise eesmärgile keskenduda, sest sellise suurusjärgi tegijaid lähedalt ja päris oma silmaga näha on ikka väga harv juhus. Pärast mitut raamaturiiulite vahel tehtud ringi otsustasin, et minust selles kohas sel hetkel asjalikku inimest ei ole ja otsustasin, et jätan kõik sinnapaika ning lähen otsin endale mingi parema koha.

Eks see erakordne kohtumine olekski jäänud sellel päeval ainsaks, aga saatus tahtis teisiti. Tee peale veeretati mulle ette PÖFFi piletiputka ja sealt leidsin, et õhtul on Kinomajas Ilon Wiklandist tehtud dokumentaalfilmi „Ma joonistan, seetõttu olen“ linastus. Loomulikult sai käigu pealt otsustatud, et seda filmi tahaks ma näha – tuleb ju ometi anda mingi omapoolne osalemispanus ka PÖFFile, mis sel aastal mul väga nõrgaks on kippunud jääma. Ja juba leidsidki piletid tee mu taskutesse.

Õhtul, enne seanssi, sain aga ühe loo võrra rikkamaks – kuna juhtusin seisma Tiina Loki kõrval, kui temaga tulid juttu rääkima Tiina ja Enno Tammer (Ilon Wiklandi maaletoojateks nimetasid nad endid), siis kuulsin ma päeval esitletud raamatu tekkeloo ka ära. Lugu siis ise selline, et Tiina Tammer olevat näinud mõningaid Ilon Wiklandi joonistusi, mis paistsid sobivat Leelo Tungla luuletustega, ja tuli välja ideega, et miks ei võiks Ilon Wiklandi illustratsioonid käia kokku Leelo Tungla luuletustega. Seejärel saatis Tiina Tammer Ilon Wiklandile Leelo Tungla luuletused. Luuletused olevat Ilon Wiklandi inspireerinud ja nõnda ongi raamatus „Jõuluajal juhtuvadki imed“ nüüd Leelo Tungla luuletuste kõrval Ilon Wiklandi pildid.

Ja loomulikult siis film ise. Enne seda veel kohtumine peategelase endaga – milline soe ja sõbralik olek, milline positiivne vaade elule, milline ausus ja otsekohesus . Veidi kurb on see, et küsimused pidid käima filmi ette, sest Ilon Wikland oli juba pikast päevast väsinud ega jäänud filmi lõpuni vaatama – ei osanud enne filmi suurt midagi küsida, pärast filmi äravaatamist aga oleks tahtnud küsida küll. Kuid kurvastamiseks pole põhjust – haruldasest kohtumisest juhuslikult osa saada on ikka suurepärane vedamine.