Imelise päeva reis muinasjutumaale

Mida oodata ühelt päevalt, mis algab suure vihmasajuga, on suhteliselt jahe ja päeva pealegi pole lootust ilma paranemisele? Selliselt päevalt ei oskagi midagi oodata vist.

Aga, oli hommiku ja asusin siis päevaplaani juurde ja mida kaugemale hommikust jõudsin oma toimetustega, seda imelisemaks päev läks. Alustasin seda päeva väikese autosõiduga, sain kokku kalli inimesega. Istusime, jõime teed ja asusime teele, meie mõlema jaoks olulisse kohta. Kohale jõudes selgus, et vihma tibutab ja tuulgi on väheke valivõitu. Aga see oli tol hetkel teisejärguline, sest peakohal tiirutas üks ähvardav tiirupaar, sest teadmatusest olime auto parkinud nende pesa juurde. Kiiresti eemaldusime autost, astusime sadamasillale ja nautisime vaadet, vaatamata vihmale ja tuulele, oli hea olla. Vees toimetas ka üks saarmas, kes tegi olemise veel erilisemaks. Aga, ühel hetkel ikkagi tegi ilm oma korrektiivid ja nõnda suundusime siis auto poole tagasi. Saime tiirupaari pikeerivate lendude all siis auto kätte ja edasi liigutud. 

Järgmise peatuspaiga kõrghetk saabus siis, kui lasime endil nautida puu otsa kinnitatud kiigel kiikumist. Muidugi oli nautimiseks ka vaade ja merekohin, ikka omad ja armsad, nagu ikka. Kuna aga mere ääres oli ikka tuul, siis suundusime metsasügavusse ja need olid maagilised hetked. Pärast jalutuskäiku seadsime sammud mu kaaslase koju, aga kuna seal kedagi polnud ja mu kaaslane oli võtmed koju unustanud, siis tuli meil leida muud tegevust. Ja kuigi esialgne plaan oli minna osturetkele, siis tee peal tuli oluliselt parem idee - oli juba söögiaeg käes ja nõnda sai kohalikku kõrtsi sisse astutud. Olemine oli seal mõnus ja hea, ja mis kõige olulisem, toit oli imemaitsev!

Aeg läks siis edasi ja mu kaaslasel hakkasid ühed ja teised inimesed koju jõudma, niiet, saime siis viimaks tema koju minna. Istusime siis veel veidike ja jutustasime, aga õhtu hakkas juba peale tulema ja nõnda ma siis asutasingi ennast teele. 

Ja kuna teadsin, et seda teed mööda, mida ma tulnud olin, ma tagasi sõita ei soovinud, sest sellel teel oli oodata ühe suure sündmuse puhul suurt liiklust, siis otsustasin teha ringi ja sõita vaid risti üle selle tee. 

Eks ma olen seda ennegi täheldanud, et elu ikka juhib mind õigetesse kohtadesse. Nõnda oli see asi ka sel korral. Sattusin muinasjutumaale. 

Esmalt siis hulgaliselt lummavaid jõevaateid, millest olin täielikult võlutud ja mida täiel rinnal nautisin. Imeline on ikka loodus oma mustrites ja värvides, oma suures loomingus.

Ja kui siis edasi kulgesin, avastasin ühe põllu pealt sookureparve ja ega ma saanud neist siis naasama mööda minna. Ikka oli vaja auto kinni pidada ja võtta see aeg, et vaadata, kuidas nad toimetavad ja mis neil teoksil on. Sellist luksust ei juhtu ju iga kord olema, et niimoodi veab, et kohe terve parvega kokku juhtud.

Imetlesin neid siis üsna tükk aega ja ega nad mind enne märganud, kui siis, kui hakkasin ennast minekule seadma - siis tõusid nad õhku ja see oli veel iseäranis vägev vaatepilt.

Aga, tee viis mind edasi minu lemmik vaatetorni, linnuvaatlust polnud ju selleks päevaks veel küllalt tehtud. Ja kohe tervitas mind üks kotkas, kes kajakatega maid jagas. Selleks hetkeks, kui ma lähemale jõudsin, oli ta aga juba metsavarju lennanud ja nõnda tuli mul leida uusi sõpru, keda kaeda. Ja ega siis loodus kade polnud - pakkuski mulle kohe suurepärast võimalust kiivitaja jälgimiseks - tuli teine üsna lähedale ja päris lõbus oli seda lõbusat selli ja tema toimetusi jälgida. 

Imeline selle asja juures oli see, et selleks hetkeks oli tuul vaibunud ja kuidagi ei suutnud ma uskuda, et vaid mõned tunnid tagasi oli olnud külm ja kõle, nüüd oli lihtsalt veidi udune olemine, ja oli ka oluliselt soojemaks läinud, niiet, vaatamata sellele, et maailm veest tilkus, oli olemine ikkagi mõnus ja hea.

Mõnulesin siis veel mõni aeg, nautides vaateid ja olemist ja asusin siis taas teele. Nüüd oli sihtpunktiks üks savipõhjaga järv, mis mulle kohalike soovitustega kaasa oli antud. Leidsin selle ilma suurema vaevata üles ja siis sain taaskord imelise kogemuse osaliseks - madalas vees, veepiiril, olid konnakullesed omi toimetusi toimetamas. See oli minu esmakordne kogemus sellist asja näha ja päris pikalt nautisin seda ja tundsin, et olen saanud osa millestki erilisest ja erakordsest.

Rõõmustasin selle üle üsna tükk aega ja siis kolasin järvekaldal veel veidi ringi. Ja korraga tundsin, et hea on olla, tõeliselt hea. Hea sellepärast, et saan asju toimetada omas tempos, hea sellepärast, et vaatamata reedesele päevale olengi saanud selle päeva enda jaoks, hea sellepärast, et loodus mulle imesid ja imesid pakkus. Ja lihtsalt hea-hea-hea oli olla.

Kui seegi ilu ja ime kõik imetletud sai, keerasin auto nina kodu poole. Ja kella vaadates nägin, et mu ajagraafik on kenasti paigas, sest olin täpselt sellises graafikus, et õige toimetamise puhul jõuda ka tantsuõhtule. Nõnda siin tegingi ette peosaali sisenemist peatuse, et hankida endale kuivad sokid - kogu selle loodusmöllu keskel olid mul jalanõud veest läbi imbunud, mis tähendas seda, et ka sokid oli märjad -, sokivahetus teha ja ennast pidusse seada. Tantsisin siis Kukerpillide saatel kuni nad pausi tegid ja siis lõpuks liikusin koju. 

Tunne oli sellest heast päevast väga hea ja mõnus oli kohe olla. Ja kui kodus arvuti lahti võtsin, leidsin, et elu oli just veelgi paremaks läinud - paar tööd oli mu postkasti tulnud ja vaadates oma järgmiste päevade plaanide peale, sobisid need väga kenasti (lubas väga nigelat ilma ja mingeid muid plaane mul polnud, niiet, igati sobiv ajaviide). Ja kuna ma polnud selles kuus veel sedalaadi tööd teinud, siis oli see ajastus ka täiuslik - vaim oli värske ja virge, tööd said väga kiiresti tehtud.

Aga, mõnikord siis lihtsalt on selline päev, mis on algusest lõpuni täiuslik. Eks suuresti mängib rolli ka see, et selles imelises päevas oli suuresti mu enda valitud seltskond, seegi andis päevale oma tooni, ma arvan. 

Ja see muinasjutumaa, kus ma käisin, on Lahemaa, mis ongi tõeliselt lahe maa! Mulle ikka ja alati meeldinud, aga sel korral pakkus ta mulle kuidagi eriti muinasjutulist kogemust!

Ega enne ei oska hinnata, kui...

Eks ma olen seda enesestmõistetavalt võtnud - et kui ma lähen kuhugi mere äärde, siis kuulen seal lainete loksumist, tuule huilgamist (kui just juhtub olema tuulisem ilm), lindude laulu ja kriiskeid. Ja olen leppinud ka selle teadmisega, et mõnikord käib selle asja juurde mõni peakohal lendav droon (mille heli on häiriv ja terav ning tekib kange tahtmine haarata kivi järele ja see lennumasin alla visata).

Selleks aga, mis mind rannas eile ees ootas, polnud ma sugugi valmis. Randa oli tekitatud diskoteek ja nõnda kajas üle vaikse õhtu muusika meeletu mürtsumine ja lärm, mille tekitasid pidutsevad inimesed.

Ja siis sain ma väga hästi aru sellest kuiväga peaks seda tavalist rahu ja vaikust, mis käib rannaeluga kaasas, hindama. Kui suur väärtus sellel kõigel tegelikult on, sellel helitaustal, mis on looduse loomulik osa.

Silme ette tulid needki hetked, mil olen olnud mõnes looduskaunis kohas ja siis sõidab kohale mõni auto, mille omanik peab demonstreerima oma sõidumasina muusikasüsteemi võimsust, seda ikka selliselt, et terve ümbrus mürtsub. Kurvaks teeb, see mürtsumine jätkub ka siis, kui seltskond on juba ennast paigale seadnud - ikka on vaja tausta.

Ja eks ma lugesin suhteliselt suure rõõmuga seda, et ka meie valla ühte randa tuleb kohvik, mida sinna vast ikka tükk aega oodatud on. Aga praegu mõtlen, et kui sellega käib kaasas samasugune mürafoon, siis pigem võiks see asi olemata olla. Eks tulevik näitab, kuidas asjalood sellega olema saavad.

Eilse rannaskäigu juures tegin veel ühe avastuse, mis mulle sugugi ei meeldinud. Rannaäärde on kerkinud uued elamud ja nende õuealad kõik tarastatud ja lausa seljakuti ranna vastu. Kuidas ja mismoodi on võimalik, et krundid seni avaliku tee peale tekkinud on, jäi minu jaoks mõistmatuks. Ja see rannaküla idüll, mis linnalähedases rannas seni olnud on, sest kaluripaadid on vees ja õhtusel ajal olen kalureid võrkudega toimetamas näinud, on nüüd lõhutud, sest suur raha on oma korrapärase maastikukujundusega seni väljakujunenust lihtsalt üle sõitnud.

Millal on laste päev?

Oli emadepäev ja eks kõlas seegi lause: "Ema ollakse ikka igal päeval aastas!" See kõlas kui etteheide mulle just sellise alatooniga justkui polevat piisavalt hinnatud ema, kes olemas on, ja siis ma mõtlesin, et see on üks selliseid asju, mida ma elus kunagi ei saavuta - seda, et minu ema oleks rahul sellega, mida ma teen (kuigi suuri sõnu sellel teemal kuulen ma küll, olen aastatega õppinud ka seda, et neil sõnadel sisu ei ole). Ja sugugi ei loe see, mida ema ise teinud on, ja sugugi ei loe see, missugune on taustsüsteem, ehk missugused on tema suhted mu õe ja vennaga. Aga, eks ma saan siinkohal tõdeda, et mul on siis see rõõm, olla taaskord selleks piksevardaks, nagu ikka ja alati - kõige leplikum, kõige järeleandlikum. See on ju keskmise lapse saatus!

Ja hiljem mõtlesin, et millal on laste päev, päev, mil lapsi oluliseks peetakse? Hinnatakse ja väärtustatakse seda, mida nad teevad, millised nad on? Sest just paar nädalat varem oli mul võimalus taaskord tunda saada, mida tähendab olla laps, kuid mitte selle sõnas heas mõttes, vaid ikka niimoodi, et käis valusalt südamest läbi. Ja taaskord sain oma empaatiavõimega kõvasti kõrvetada - kuulates ema soove ja neid täitma asudes tegin midagi, mida muidu ette poleks võtnud, aga lõpuks seisin ikka tühjade pihkudega, sest polnud seda vastuvõtjat seal teiselpool, oli vaid upsakalt visatud fraas: "Ma annan Su vabaks!" Aga, pole lugu, kusagil kuklas teadsin ma seda ju juba ette ja sain siiski häid ja toredaid elamusi, need on ka väga palju väärt.

Sain selle ühise koosveedetud aja jooksul veel paljutki kogeda. Esmalt muidugi seda, et sain teada, et meid kõiki palju armastatud ja hästi hoitud on - kus see armastus ja hoidmine on, ma ei mäleta, pigem oli üks täiskasvanu, kes ei saanud iseendagagi hakkama ja meil tuli ise endaga hakkama saada, on meeles selged vihapurksed ja hetked kodusõja keskelt, kus räägitakse peade mahalõikamisest. Ja eks ma näen sellest ajast pärinevaid mustreid oma igapäevaelus praegugi, sest need käitmusmustrid, mida toona omandasin andsid võimaluse ellu jääda, hakkama saada. Aga, eks selle kõige algus on sõjast ja küüditamisest tingitud lõhutud pered, mis nüüd järgmistesse põlvkondadesse juba edasi kandunud on.

Ja kõige krooniks osati mind panna veel piinlikku olukorda ka. Tekitada selline situatsioon, milles mingi aeg tagasi oleksin maa alla vajunud ja häbist silmad peast häbenenud. Aga rõõmuga sain tõdeda, et ma olen kasvanud ja arenenud, lahendasin olukorra paari naljatleva lausega ja polnudki lugu. Eks ma olen neid piinlikkesse olukordadesse panekuid ennegi näinud, ju see on ikka mingi sisemine soov kuidagi tähtis olla, kuidagi välja paista. 

Niiet, millal on siis laste päev? Päev, mil ka sisuliselt väärtustatakse ja hinnatakse lapsi? Ja kuna lapsed on mul kuidagi hinge peal, siis olen ikka nii mitmedki korrad oma elus lastevanemate tähelepanu sellele juhtinud, et nad oma lapsi märkaksid ja väärtustaksid ja hoiaksid ja hindaksid.

Kõik need...

... ütlemata jäänud sõnad, kõik need tegemata jäänud teod.

Elus on hetki, mil tajud, et on midagi enamat, kui pealt paistab, midagi, mis liigutab, mis läheb kuhugi sügavamale. Aga, need hetked tulevad ja lähevad. Ja nõnda jäävad ütlemata need sõnad, mis meelel on, ja tegemata need teod, mida kogu hingest teha sooviks.

Ma olen tihti olnud selles olukorras, et kusagil sügavaimas hingesopis loodan, et ühel päeval saabub see aeg, mil need sõnad saavad välja öeldud, mil need teod saavad tehtud. Kuigi ma tean, et need on suuresti väga paradoksaalsed mõtted ja tunded.

Ja põhjuseid, miks sellised hetked paradokse tekitavad, ei tule kaugelt otsida. Ikka ja jälle seesama asi, et vaatan oma põhimõtetele otsa ja nõnda see asi lähebki. 

Praegu tahaks vaid öelda: "Suur tänu, et ma saan ennast tunda normaalsena!" Nii kaua olen ma olnud ebanormaalne, et hea on, kui on selliseid hetki, mil minagi võin ennast normaalsena tunda, hetkekski ununeb see tunne, et ma ei sobi, et ma ei sobitu. Eks ma lasen ennast sellistest hetkedest lummata, sest need on need hetked, mil olen vaba tundest, et mul on midagi viga, et ma olen vigane.

Aeg on raha

Eks seda ütelust, et aeg on raha, teavad ju kõik. Viimasel ajal on see kuidagi sageli jutuks tulnud. Ja olen saanud suhteliselt rahulolevalt tõdeda, et ma vahetasin raha aja vastu.

Seitse aastat tagasi seisin ma teelahkmel (leidsin just kapist ühe 15 aastat tagasi mulle kingitud mälestuseseme, ühe teise eluetappi lõpptähise oma, selle pärast tean, et see, millest praegu kirjutan, toimus seitse aastat tagasi). Teadsin, et samamoodi enam jätkata ei saa, samamoodi ma enam edasi minna ei taha. Oli aeg keerata uus lehekülg. Tookord ei osanud ma arvata, et see lehekülg nii teistsugune olema saab, võrreldes kõige sellega, mida seni teinud olin. 

Ja raha oli ju tol hetkel hulgaliselt - korralik palk, mida tolle aja mõistes võis päris suureks pidada, eks praeguselgi ajal on need numbrid paljude inimeste jaoks vaid unenägu. Lisaks sellele veel ametiauto ja kõlav ametinimetus.

Ja juba tollel ajal sain aru, et ma saan selle valiku teha seetõttu, et mul pole mingeid kohustusi. Seda nii mitmeski mõttes. See oli see, mis andis mulle vabaduse ja võimaluse, keerata uus lehekülg.

Nüüd, kui sellest ajast on seitse aastat möödas, leian ennast üllatuslikult hoopis teistsugusest elust, kui ma selle murdepunktini elanud olin. Ja kuigi rahaliselt on mu seisud sootuks teised, kui tol hetkel, näen praeguse elu plusse väga hästi ja selgesti.

Esimeseks suureks plussiks on see, et ma tunnen, et ma teen midagi olulist, midagi, millel on sisu ja väärtus. Kui inimesed ikka mõtlevad ja räägivad maailma muutmisest, siis mina omast käest tean, näen ja tunnen seda, et mul on see võimalus ja mõnikord läheb see maailmamuutmine ka korda - need hetked on iseäranis vahvad ja toredad, need on hetked, mille pärast tasub pingutada. 

Teiseks suureks plussiks on aeg. Seda aega, mida saan oma äranägemise kohaselt kasutada, on hulgi. Seda jagub vahvasti kõigi minu jaoks meeldivate tegevust tarvis. 

Kolmandaks suureks plussiks on see, et mul on närvid oluliselt paremas seisus ja nõnda on mu enda olemine parem. Eks ikka aeg-ajalt on midagi, mis endast välja viib, aga see pole sugugi niimoodi, nagu need vanad ajad mulle meenuvad.

Ja suur rõõm on mul tõdeda, et ma polegi väga tahtnud, kunagi, tegeleda "võidurelvastumisega" - sellega, mida ma eilegi näiteks näha sain. Et kui kellelgi on uhked riided seljas, siis on mul ka vaja uhkeid rõivaid endale hankida. Eks see on ka osa sellest otsustusvabaduse ahelast - kui oli aeg endale oma elamist vaadata, siis sai otsus tehtud sellest vaatevinklist, et ma saaks tema ülevalpidamisega hakkama ka siis, kui rahalised seisud enam nii head pole. Ja eks mul võiks "võidurelvastumise" kihk ju tekkida - igal esmaspäeval on mul see võimalus, kui vaid tahet oleks. Sest ikka näen ümberringi kauneis rõivais ja kaunite aksessuaaridega varustatud inimesi, aga mis mul viga siis lühikeste pükste ja tavalise särgiga trenni teha on? Ega see ju mu mängutaset või mängurõõmu mõjuta, mis riided mul parajasti seljas on, peaasi, et mugavad on ja hästi istuvad (tuleb meelde mõne nädala tagune soov ühe mu trennilapse suust, kui ta mind paljajalu ja lahtiste juustega nägin - ära rohkem hipiks küll muutu (eks jah, lastel on ikka omad normid, kuidas asjad olema peavad)). Ja sellestki pole lugu, et reket on oma kümmekond aastat tagasi kasutatuna ostetud - sellega saab ikka hästi mängida.

Soovitan soojalt!

Sattusin Vihasoo linnuvaatlustorni enam-vähem juhuslikult - tulles taaskord oma lemmikpaigast Käsmust, leidsin, et selle asemel, et ots kohe kodu poole keerata, võin ju teha tiiru mööda rannikut ja nõnda ma siis Vihasoo peale keerasingi. Peagi avanes vaade karjamaale ja selle tagumises servas märkasin ühte vaatlustorni. Lähemale jõudes märkasin parklat ja kui olin auto ära parkinud, siis asusin lugema kohalikku teadetetahvlit. Lugesin ja ise veel mõtlesin, et lähen vaatan, mis siis loodusel pakkuda on. 

Astusingi siis kena torni juurde ja ronisin vaateplatvormile ja asusin siis kaema, mis toimub. Ja loodus oli helde - sellest sai minu esmakordne kotkavaatlus. Vägevad on need suured linnud ikka ja imeline on jälgida nende lendu ja hing ikka hõiskab selle vaatepildi peale.

Ja võib vist üsna veendunult tõdeda, et ma olen seal kotkaid lendamas näinud iga kord, kui sinnakanti sattunud olen, ja viimane kord oli veel iseäranis imeline - neli kotkast oli korraga taevalaotusel.

Niiet, soovitan soojalt - Vihasoo linnuvaatlustorn! Kuna koht on meretuultele avatud, siis on soovitav varuda midagi tuulekaitseks ja soojad riided võiksid samuti seljas olla - siis ei hakka külm ja on võimalik looduse poolt pakutavat ilu pikemalt nautida.

Lugu sellest, kuidas ma arvasin, et asjast ei saa asja...

Äratus oli 3:45, hullumeelse ideega minna päikesetõusuks rappa. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et mulle meeldivad hullud ideed ja mulle meeldib, kui on inimesi, kes on sama hullud, kui mina ise. Seekord siis juhtus sedasi!

Kell 4 sai siis starditud, sest oli teada, et tunnijagu tuleb sõita, et kohale jõuda. Väheke valgust oli taevaserval juba sellel hetkel, aga sõidu ajal läks valgemaks ja värvilisemaks kogu taevalaotus, oli korralikke vaateid ka autoaknast ja sõit sellise ilu taustal muidugi nauditav. 

Mina muidugi alustasin päeva loogikageeniusele kohaselt. Lugu oli seesugune, et kuna mu kaaslane igatses kohvi, sest kodust polnud ta jõudnud seda kaasa haarata, ja jõudsime siis selle punktini, kus kohvi pidi saadaval olema, siis arutles mu kaaslane, et ei tea, kas peaks sisse keerama, et kas jõuame ikka õigeks ajaks rappa. Mina siis lugesin seinale kirjutatud lahtiolekuaegu ja teatasin: "Ja-jah, avatud 6-22, keera sisse, küll me jõuame!" Selle peale hakkas mu kaaslane kõva häälega naerma, sest kell näitas 4:30. Ja-jah, see on see, kui oled üldisest ajavoolust väljas ja ei saa aru, et imelikel kellaaegadel väljas liikudes tavaloogika ei toimi.

Rabaserva jõudsime kenasti kell 5, kuid saime üsna kohe ka teada, et oleme hiljaks jäänud, sest värvidemäng oli kõige intensiivsem just sel ajal, kui me veel rabasüdamesse ruttasime. Kuna meil tuli läbida hobustekoppel, siis leidsime eest terve rea uudishimulikke ratsusid, kes meid imestaval pilgul vaatasid - kes te olete ja kuhu te lähete.

Aga, kuna minu jaoks oli see esimene hommikuse rabaretke kogemus, siis oli mul rõõmu juba küllaga - sest udu oli meie rõõmuks olemas ja laukad pakkusid kõik kenasti vajalikke peegleid ka. Loomulikult läks aeg kõik pildistamise peale ja kui neid ülesvõetud kaadreid vaatasin, siis tundus, et vaid mõni üksik hea kaader sai. Ja nõnda ma arvasin, et see jääbki selliseks silmaga ja hingega saadud kogemuseks, mida kellegagi jagada ei saagi. 

Kuid, taaskord tagantjärele tarkusena võin tõdeda, et ma olen väga rahul, et ma siin mõni aeg tagasi vihastasin oma olemasoleva pilditöötlustarkvara peale ja leidsin selle asemele uue. Nüüd võimaldas see mul ka esialgu suhteliselt kesistest kaadritest täiesti toredaid tulemusi välja võluda:

Ja boonuseks asjale sai see, et ma õppisin väga palju juurde, sellel teemal, et kuidas ja mida teha. Ja neid asju läks suhteliselt kohe vaja ka teiste sama päeva piltide töötlemise juures - siin eelneva pildi pealgi võib seda Sahara kõrbe tolmu õhus aimata, aga õhtu pakkus ka ideaalset vaatenurka ja loomulikult imelisi vaateid ja võtteid:

Nõnda siis juhtubki, et mõnikord lähevad asjad paremini, kui esialgu arvatagi oskad. Ja eks loodus ja looduses veedetud hetked on niikuinii väärtus omaette, tore on neid siis niimoodi veelkord läbi elada.