Küünlad ja muusika

Istusin seal, viimases pingireas ja kuna teemaks oli see, et kuhu inimene oma raha kulutab ja kõlas laul laternatest, siis mõtlesin, et minu jaoks on kaks valdkonda, kuhu võingi, vaatamata hinda, kulutada. Küünlad ja muusika...

Seda, et muusika kindlasti nende asjade seas on, millele minu raha läheb, olin kogenud juba mõni nädal tagasi, kui sattusin plaadipoodi (ei, juttu pole sugugi seinaplaatidest, ikka muusikat sisaldavate plaatidega on tegu) ja andsingi ära raha, mida oli vaja kahe plaadi rõõmustamiseks. Esimese puhul oli muidugi asi selge, et seda ma tahan, sest seal oli ju tuttavaid ja teadaolevaid lugusid küll. Kuid teise puhul, kuigi sealtki leidsin tuttavaid palasid, ootas suurem üllatus mind eest, sest leidsin endale vähemalt kolm uut lemmiklaulu. Aga, sel hetkel, kui raha mu käest minema läks, tundsin jälle seda tunnet, mida ikka tundnud olen - muusika jaoks pole mul kunagi kahju (ja pole kunagi kahju olnudki - ei rahast ega ajast ega läbisõidetud kilomeetritest - olgu need siis lennukiga lennatud, laevaga loksutud või autoga sõidetud). Muusika ikka kõnetab mind, on alati kõnetanud ja minu sees paljugi liikuma pannud.

Ja siis mõtlesin, et ilmselt on enam-vähem sama lugu küünaldega, kuigi ma pole sellele suuremat tähelepanu pööranud, aga küünlaid peab mul ikka olema, mingi varu ja soovitavalt heade lõhnadega ja enamasti, olles nüüd proovinud erinevaid tegijaid, ikka Võhmas valmistatuid, et kui tuju ja tahtmine tuleb, siis oleks elav tuli olemas. Pole mul seda luksust, et ahjus tuld süüdata ja eks keskküttega elamine on olnud mu teadlik valik, aga elavat tuld hindan minagi...

Kuid, tagasi siis selle viimase pingirea juurde. Pisaraid ikka voolas, sest lood, mida kõneldi, liigutasid mind hingepõhjani. Ja eks seda olen varemgi kogenud. Mõnel on see oskus ja ju siis on aeg praegu õige, selle kõige jaoks.



Kuigi, ega see polnud siis ainult pisarate valamine - üks seos, mis tekkis, pani ikka täiel häälel üle terve saali naerma. ELADA!!!

Iga asi on millekski hea

Eks see ole nüüd tagantjärele tarkus - et üks otsus, mille mingi aeg tagasi vastu võtsin, oli ainuõige. Sellel hetkel oli ajendeid mitu, aga oli ka üks sügavalt isiklik. Ja nüüd saingi teada kuivõrd õige see otsus oli. Nagu ikka, andsid otsusekindluse välised tegurid, aga nagu minu elus juhtub, annab tõuke õigeks otsuseks miski muu, mis pole konkreetse asjaga üldse seotud ja ma saan vaid tänulik olla, sest muidu olen inertsist tegemas asju, mis minu jaoks ennast ammendamas on. Ja taaskord on see seis, et ma ise ei analüüsi piisavalt, ei mõtle piisavalt, ei oska antud hetkest välja astuda, et suuremat pilti näha.

Esmakordselt oli vist seis selline, et ma ise tegin oma eluga eksperimenti, lähenesin asjale täie teadmisega, et katsetada, mis saab, mis juhtuma hakkab. Ja kusagil keset kogu seda asja mõtlesin, et mida ma ometi teen. Aga see mõte läks mööda ja lõppkokkuvõttes jõudsin täpselt sellise tulemuseni, nagu juba ette näinud olin. Üllatavalt saabus tulemus hiljem, kui olin arvanud. Aga, suures plaanis oli mul õigus.

Ja tegelikult, mida rohkem ma asjade peale mõtlen, seda naljakam kõik tundub. Kuid kõik toimunu läheb väga kenasti mu elumustrisse sisse - olla ikka piksevardaks ja oma rahulikkuse ja heatahtlikkusega inimesi endast välja viia (ei mingeid üllatusi selles valdkonnas). Eks jah, kui inimese kogemused on teistsugused, siis arvab ta, et see asi, et keegi võiks ka tema suhtes hooliv ja tähelepanelik olla, pole võimalik, pole siiras. Ja kuna see on niivõrd erinev inimese tavapärasest keskkonnast, siis tekibki tõrge. Ja kuna tegemist oli minu jaoks ootuspärase tulemusega, siis on minu hing päris rahulik, võiks öelda, et selles valitseb suisa sügav meelerahu. Üldiselt mõeldes on see päris kummaline, arvestades kogu asja konteksti, aga tõesti, rahulik ja roosa on mu olemine ja teatud mõttes tunnen ka kergendust, vabanemist.

Niiet, kuhu ma selle kõigega siis jõudsin - ikka sinna, et olen ühe hea otsuse ja ühe huvitava kogemuse võrra rikkam. Ja elu on mu vastu ikka helde, sest kõik, mis vaja, antakse mulle vajalikul hetkel ja suur tänu selle eest!

Vale on vist nagu viin, mõtlesin ma. Sa pead pidevalt jooma, et oma joomist iseenda eest varjata. Aga võib-olla on tõega enam-vähem sama lugu. Et tuleb juua, kuni pudel tühjaks saab.
/Lars Mytting "Uju koos uppujatega"/

Keda siis valida?

Peagi on Riigikogu valimised ukse ees ja mida hullemaks läheb reklaamikampaania, seda rohkem tunnen, et ei taha seda kõike näha, sellest kõigest midagi teada. Aga pääsu pole - uksest ja aknast, igalt poolt tuleb vali-mind-mees (või vali-mind-naine) sisse. Ja kui viisakalt keeldud meela naeratusega pakutavast, siis ei taheta kuidagi loobuda, kuidagi rahule jätta.

Aga, et asjale konstruktiivselt läheneda, sai siis kandidaatide nimekiri üle vaadatud. Ja üldiselt on ikka päris masendav see praegune seis, sest valima ei kipu suurt kedagi, igaühel on omad vead küljes, selgelt on aru saada, kes on häältemagnetina kasutusele võetud (mul on see rõõm, et saan valida ka nt Anu Saagimi). Varsti hakkavad hõredaks jääma read neist kuulsatest inimestest, kes poliitikas kätt pole proovinud, seekord on kohe päris arvukas "uute tulijate" laine.

Ja eks ole teada ka see, et kui keegi ongi eelmistel kordadel eristunud, millegagi silma paistnud, mis on andnud lootust muutusteks, siis meepoti ligi saades on kõik lubatu kiiresti unustatud.

Aega veel on, selle otsustava päevani, aga praegu tunnen küll, et ei taha, lihtsalt ei taha. Ja eks ma tean väga hästi ka seda, kui valimistel ei osale, siis tehakse valik minu eest - selline teadmine kuklas sunnib ikkagi mingisugust valikut tegema.

Kuhu siis abi otsima minna?

Terviseameti uus kampaania "Tervis pole naljaasi" on minu arvates juba eos ülimalt silmakirjalik. Milleks alustada võitlust millegi vastu, mis on inimeste viimane õlekõrs, et kuskiltki kuidagigi abi saada? Ja miks ei tegeleta põhjusega, miks inimesed ravitsejatelt abi otsivad? Asi pole ju sugugi selles, et Eesti oleks mingi sügavam usk alternatiivmeditsiini või arstiamet poleks au sees. Lihtsalt on meie meditsiini praegune seis selline, et inimesed ei pääse arsti juurde või kui pääsevadki, siis tulemus on seesama, mida oleks võinud isegi välja mõelda, ja kusagilt tuleb ju abi otsida.

Ja see toob mind taaskord tänasesse päeva, mil kohtusin juhuslikult ühe oma ülikoolikaaslasega, kes oli maa-asulast Tallinna Lastehaiglasse tulnud, sest tema lapse tervisemuret ei olnud perearst lahendanud. Õnneks oldi Lastehaiglas mõistvad ja leiti kiire lahendus. Aga siin peitub ka üks osa probleemist - see osa, et perearst ei tegele probleemidega või ei oska neile lahendusi leida. Konkreetne lapsevanem jõudis siis sellise lahenduseni, et tõi lapse Tallinnasse teiste arstide juurde. Aga kujutame nüüd ette olukorda, kus lapsevanemal pole selliseid võimalusi, et võtta töölt vaba päev ja lihtsalt Tallinnasse sõita? Ehk on antud juhul hoopis abi mõnest taimetargast, kes oskab sellises olukorras aidata?

Teine näide on samuti seotud ühe lapse ja perearstiga. Ühe sõbranna laps oli periooditi kõrge palavikuga hädas. Ühtede antibiootikumide kuur lõppes, kui peagi tuli alustada uut. Laps sai tõelist abi alles siis, kui perearstil juhtus asendaja olema, kes lapse kohe haiglasse suunas, kus siis mitmepäevaste analüüside tulemusena lõpuks välja selgitati palavikutekitaja. Miks ei saanud neid analüüse aga kohe teha, miks pidi laps mitmeid kuid kannatama?

Need kaks näidet annab selget tunnistusest sellest, mis on Eesti meditsiinisüsteemis valesti ja mispärast kampaania "Tervis pole naljaasi" on vaid üks silmakirjalik raharaiskamine.

Ja eks enda näite põhjal tean väga hästi, et peab ikka suur jama olema, kui ennast lõpuks arsti juurde teele sean. Sest, kuni selle hetkeni, püüan ikka ise hakkama saada. Ja eks polegi olnud selliseid muresid, millega arsti juurde minna, sest ikka on ju alternatiivsed vahendid - küüslauk, taimetee, puhkus - käepärast võtta. Ja eks ma ju tean ka seda, et arstid on ülekoormatud ja nende juurde pääsemine on üks suur ime, sellestki see tunne, et kuidagi ei kipu. Ja ega mul pole ju sellist võimalust ka, mida nimetatakse haigusleheks - kõik oma haigused pean läbi põdema ilma mingi kompensatsioonita kellegi poolt (aga eks see ole mu enda valik, midagi pole parata, kuid mõnikord ikka riivab, kui räägitakse solidaarsest sotsiaalmaksu maksmisest ja siis tead, et konkreetsel kuul tasutakse seda minu eest riigile küll, aga kuna summa jääb alla minimaalse sotsiaalmaksu kohustuse, siis on oodata perioodi, kus mul puudub ka ravikindlustus, teisest küljest muidugi, ega inimesed, kelle eest igakuiselt makse vajalikus määras tasutakse, sugugi paremas seisus pole - nemad oma ravikindlustusega ei pruugi ju arsti juurde saada, niiet, see ravikindlustus pole sugugi selline asi, mida väga igatseda).

Üks teema on selle asjaga veel seotud. Nimelt on inimesed, kes on palju arstide vahet käinud, rääkinud, et polikliinikute koridorid on tühjad (eks mul endalgi on perearsti eelmise kevade külastuse kogemusest sama kogemus - arstil vaba vastuvõtuaega polnud, aga samas polnud koridoris näha ka ühtegi arsti vastuvõtu ootajat, vanast ajast ma küll midagi sellist ei mäleta). Selles valguses on seda kummalisemad jutud sellest, et arstiaegu pole saada. Kui polikliinikutest on saanud kummitusmajad...

Ja omamoodi, kui ma nüüd mõtlen veelkord sellele "Tervis pole naljaasi" kampaaniale, tundub see olevat nõiajaht. Ja kui meil vihakõned (ma olen seda terminit lugenud, aga selle sügavam sisu jääb mulle arusaamatuks) keelatud, siis riik astub siinkohal ise sellisena vihakõnelejate esiritta ja kogu see kampaania meenutab tõelist keskaegset nõiajahti...

Värskendav lugemine

Kuidagi on juhtunud nii, et raamatukogus käies on aina vähem neid raamatuid, mis mul lugemata on. Seda keerulisem on leida ka uut lugemismaterjali. Ja eks nõnda sattus mu kätte ka see raamat - Emmanuel Carrere "Limonov".

Eks avaleheküljed andsid juba suuna kätte - Anna Politkovskajast pajatavat raamatut olin ma ju samasuguse juhuse tõttu lugenud, oli see mulle kätte juhtunud - ja eks Anna Politkovskaja nimi oli juba see, mis tekitas tunde, et seda raamatut ma tahan lugeda. Tavapäraselt pole elulooraamatud sugugi need, mida ma heal meelel kätte võtaks, ei teagi, mispärast olen otsustanud, et need pole minu jaoks, kuid niimoodi on see lihtsalt kujunenud. Aga, eks mõnikord tuleb usaldada juhust, mis on mõne asja võimalikuks teinud.

Kuid, minnes nüüd selle raamatu juurde, oli huvitav lugeda ühe kirjaniku vaadet teise kirjaniku elule. Ja värskendav oli seda lugeda seetõttu, et ei raamatu peategelane ega ka selle kirjapanija ei häbene oma nõrkusi, oma mõtteid, mis nende peast tegelikult läbi käivad, ei ilusta neid, vaid räägivad ausalt oma vaadetest, oma mõtetest, oma kogemustest, oma tunnetest. Ja eks annab see raamat teatud vaate ka Venemaa elule (kasvõi nt sellisest vaatevinklist, et kui Limonov New Yorki elama kolib, avastab ta korraga, et ta ei peagi oma naabreid kartma, et kedagi ei huvita tema elu, et keegi lähe kuhugi tema peale keelt kandma) ja sealsetele väärtushinnangutele, hoopis teise nurga alt, kui mina seda senini näinud ja üldises inforuumis tajunud olen.

Ja kui mina alustasin selle loo lugemist täielikult puhta lehena, mis täitmist vajab, siis eestikeelne Eduard Limonovist kõnelev Vikipeedia artikkel asetab asjad hoopis teise valgusesse. Minu jaoks algas lugu aga selle algusest ja seetõttu oleksin päris huvitatud sellest, et lugedagi kõiki neid raamatuid, mis on kirjanik Limonov kirjutanud ja millest kõnealuses raamatuski palju juttu on. Aga, praegu jääb see soov vaid sooviks, sest eesti keeles pole neist ühtegi ilmunud... Ja võib-olla on minu jaoks intrigeeriv ka see, see miski, mis tekitab lugemisssoovi, et kui Limonov on kirjutanud raamatu "Hädavarese päevik", siis mina olen mingi hetkel kirja pannud "Kaotaja käsiraamatu" alguse. Kuigi, sedagi mõistan ma, olles lugenud raamatut "Limonov", väga selgelt, et meie maailmavaated on radikaalselt erinevad.

Ja eks kogu selle loo moraal läheb minu arvates ikka sellesse valdkonda, mida mul eilegi tuli taaskord tõdeda - et võitjad kirjutavad ajaloo, täpselt sellisena, nagu nemad seda näha tahavad, ja tegelikku tõde on väga keeruline teada saada (kui see üldse kusagil eksisteerib, sest ikka on inimestel oma vaated ja nägemused, kuidas asjad olid, ja need ei pruugi paari inimese piireski kattuda).

Pere peaks...

... inimestele olema selleks paigaks, kust nad saavad on jõu ja julguse, vajaliku toe ja abi, innustuse ja inspiratsiooni.

Sellised mõtted valdasid mind, kui vaatasin ühe pere elu kõrvalt. Ja kuidagi tekkis ka see mõte, et miks küll on niimoodi, et kui ise annad endast parima ja suhtud oma pereliikmetesse täie mõistmisega, siis miks sind siis hinnata ei osata, miks sind mõista ei taheta?

Et meil kõigil siis oleks seda peret, kust me oma väe saame!

Eesti elu väiksus

Eks me mõnikord kiruma, seda, et Eesti elu on väike ja kõik tunnevad kõiki ja mitte ükski asi ei jää kuhugi peitu, sest ikka on tegijaid ja nägijaid. Ja ikka keegi tunneb kedagi.

Viimase aja kõige vahvam näide sellel teemal oli see, kui kõnelesin ühe inimesega, kellega just tutvunud olin ja teadsin, et ta elab Eesti külas keset suuri metsi, mis peaks ju ometi vaid kohalikega asustatud olema. Aga uurisin siis ühe teise inimese käest, kes selles paikkonnas endale just uut kodu loomas on, et kus ta täpselt paikneb. Ja kirjelduste peale sain teada, et need kaks inimest praktiliselt ühes külas elavad. Nii tihedalt oleme me oma eludega läbi põimunud.

Aga, peamine põhjus, miks see Eesti elu väiksus mulle iseäranis silma hakkas, on seotud kahe inimesega, kellele just äsja lõppenud aasta jäi viimaseks selles maises elus. Sest suhteliselt vähe tõenäoline oli see, et sedalaadi uudised nii kiiresti minuni jõuavad. Otseselt ma nende inimestega igapäevaselt seotud polnud, meie toimetused olid juba erinevatesse suundadesse liikunud. Ja ometi, ikka leidus kusagil ühenduslüli, mis tõi need uudised minuni, kurvad küll, aga eks see ole paratamatu - meie kõigi elu saab ükskord otsa, kellel varem, kellel hiljem...

Ja eks need ühenduslülid on need, mis seovad - paratamatult oleme me pärit oma minevikust ja teiste inimestega ühiste kogemuste ja elamuste kaudu seotud. Ja tegelikult on see ju tore, vaatamata neile kurbadele sündmustele, et ka aastate pärast saadakse kokku ja on säilinud kontaktid ja otsitakse üksteist üles...

Võiks pajatada ka minu elust...

Eks ma esimese hooga ei saanud arugi, lugedes raamatu pealkirja, et miks ma selle raamatu raamatukogust kaasa olin haaranud. Lihtsalt, sõna "palverännuaastad" tekitasid mingeid selliseid seoseid, mida ma kuidagi ei osanud endale sobiva lektüüriga siduda. Aga, esimene segadus läks üle, kui võtsin raamatu tagumise kaane ette ja lugesin lühikokkuvõtet sissejuhatusest sellesse raamatusse. Siis sain aru küll, et see raamat ON raamat, mida lugeda soovin.

Jutt käib Haruki Murakami raamatust "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännuaastad". Teema iseenesest tundus ju olevat intrigeeriv - üks inimene, kelle tema sõbrad otsustavalt sõprusringkonnast välja lõikavad. Ja mis kõige kummalisem, peategelane ei saa isegi teada, miks see kõik juhtus. Tõde selgub alles aastate pärast, siis, kui tal on piisavalt julgust ja pealehakkamist ning ka toetav inimene kõrval, et asja uurima asuda.

Eks igaüks, kes tahab lugeda, loeb seda lugu. Mina aga tundsin selles peategelases mingite nurkade alt vaadates ära iseennast, nii mingitel hetkedel vahepealses eluperioodis kui ka tükati nüüd. Ja eks omamoodi vunki sellele asjale andsid juurde ka pühad, mille paiku see raamat mul lugemiseks oli. Lihtsalt, soovides leida võimalusi oma sõpradega kokku saada, avastasin korraga, et mul on maru raske kokkusaamisi kokku leppida, sest inimesed on nii hõivatud, et ühise aja jaoks ei leidugi aega. Ja eks ma saan hästi aru ka sellest, et igapäevatoimetused võtavadki võhmale ja kui on puhkepäevad või pühadeaeg, siis ongi soov seda luksusaega vaikselt ja rahulikult nautida.

Aga, nagu minu elus viimasel ajal ikka, on parajasti lugemiseks olevad raamatud sünkroonis päriseluga. Nõnda sain ma sellegi raamatu kõrvale oma ellu sellise kogemuse, mida mul varem pole olnud. Ja eks sealgi oli see seis, et mina olen piisavalt tugev selleks, et välja ronida igast august, mina saan ikka hakkama... Selline on inimeste lootus ja ootus. Ja kui peakski ilmnema see, et ka minus on mõni inimlik nõrkus, siis see on igati taunimist väärt. Kuigi ootamatult tekkinud olukord oli minu jaoks väga äärmuslik ja seetõttu mõjutas mu olemist ja meeleolu veel mitu päeva, sain lõpuks asjaga rahu teha alles siis, kui selgus, et inimeste väljendatud seisukohad olid vaid poos ja kaitseseisund, sest teod rääkisid midagi sootuks muud.

Ja huvitav on see, et selles raamatus mainitud muusikapala on internetiavarustes kokku toonud täiesti omajagu inimesi - kui lugeda kommentaare, siis just selle raamatu pärast on inimesed selle muusikapala üles otsinud: