Julgus on kadunud

Ikka olen teinud meeletuid asju ja välja käinud meeletuid mõtteid, aga eile saabus hetk, mil sain aru, et mu julgus on kadunud. Et ma enam ei julge - ei meeletusi teha ega isegi meeletuid mõtteid mõelda. Nii kaugele võib asi jõuda, kui ühestki meeletusest midagi ei saa, kui on pidev ooteasend ja ükski asi ei edene. Ja nõnda ma siis seisangi eluga vastakuti ja mõtlen, et miks see ometi nii on pidanud minema. Minagi ju vajan julgustust, et edasi minna. Ja lõputult iseennast motiveerida, iseendale hoogu juurde anda ma tõesti ei jaksa... Aga mis neist mõtetestki kasu on - eks elan oma elu edasi nii, nagu oskan. Ja kui hakkama ei saa, siis olen selles vaid ise süüdi. Ka selles, et julgus on kadunud.