Sisetunne ei peta

Kuidagi ei tahtnud mu suu painduda neid sõnu ütlema. Ma ei mõistnud, miks see nõnda oli. Aga teha polnud midagi. Nüüd saan aru, et see oli sisetunne, mis mind nõnda kindlalt ohjes hoidis. Sisetunne teadis, kuidas on õige. Ja need ei olnud mitte need õiged sõnad. Ja kuna polnud õiged sõnad, siis ei tahtnud nad ka minu seest välja saada. Õiged olid hoopis teised sõnad ja teod. Ja neil polnud nende esialgsete sõnadega mitte mingisugust pistmist. Õiged sõnad olid sellised, milleks polegi sõnu vaja, vaid nad on arusaadavad ka ilma sõnadeta.