Pühapäevahommik on sobiv aeg tegeleda üldfilosoofiliste teemadega. Täna leidsin viimaste aegade sündmuste peale tagasi vaadates, et maailm ON imeline. Ja mis väljendaks seda paremini, kui näited elust enesest.
Kui on raske aeg ja Su kõrval leidub mõni inimene, kes oskab väikeste ning lihtsate asjadega olla toeks ja abiks, siis on see ju imeline.
Kui näed, kuidas inimeste silmad säravad ja jutuvada ei taha kuidagi lõppeda, kui nad räägivad sellest, mida nad armastavad, siis on see ju imeline.
Kui inimesed, kes on midagi teinud vaid enda jaoks, satuvad ühel hetkel olukorda, kus nende tegemistest ka midagi enamat saab, ja nad oskavad sellest rõõmu tunda, siis on see ju imeline.
Kui üks laps mängib klaverit ja teised lapsed tantsivad sedasi nagu nende seest parajasti tuleb ning õues tuiskab ja möllab talv, siis on see ju imeline.
Kui üks inimene ütleb midagi sügavalt südamest, kui tema juures on armsad inimesed, ja need armsad inimesed peavad seda inimest väga eriliseks, siis on see ju imeline.
Kui üks hea inimene on leidnud teise hea inimese ja nad mõlemad säravad, siis on see ju imeline.
Kui on võimalus inimestega lugusid jagada, siis on see ju imeline.
Kui on inimesi, kes saavad aru, et kõige olulisemad on inimesed meie ümber, siis on see ju imeline.
Kui on tuisune öö ja ei ole teada, kas jõuad sinna, kuhu oled plaaninud jõuda, ning oled teekaaslasteks saanud tegudeinimesed, siis on see ju imeline.
Kui tunned, et iga päev rikastab Su elu uute positiivsete avastustega, siis on see ju imeline.
1 kommentaar:
jää või uskuma, et ongi.
Postita kommentaar