Hakkasin siin tagasi mõtlema (edasi mõelda on suhteliselt keeruline, sest asjad kipuvad minema muudmoodi, kui arvan) ja leidsin, et see vist käib asja juurde, sest antud kohas on seis ikka samasugune - inimesed vaatavad säravate silmadega otsa ja loevad soove silmist. Olgu nendeks inimesteks siis iga kord erinevad inimesed, aga mustrid on ikka samasugused. Millest see tingitud on? Kas on see selle koha eripära? Vahet pole, igal juhul on see meeldiv.
Teine asi selle kohaga seoses on see, et minu arusaamist mööda on inimesed selles paigas alati rõõmsad ja õnnelikud. Ka see on ilmselt selle koha eripära.
Eriline on see paik, tundub mulle. Tore, et ka mina sinna sattunud olen!
laupäev, 18. september 2010
Ikka teisalt
Täpselt sedasi on see asi. Kui ootad ühest allikast mingitki märki sellest, et oled oluline ja vajalik, siis tuleb kinnitus selle kohta hoopis teistest allikatest ja pidevalt. Täiesti hämmastav on ikka see äraspidine asjade seis. Kõik käib vastupidiselt sellele, mida ootad ja loodad. Tegelikult pole aga virisemiseks põhjust, sest kõik soovid ju täituvad. Tühja siis sellest, et teistmoodi, kui soovinud oled. Aga ikkagi on soovid täidetud.
Hooaeg läbi
Täna käisin siis arvatavasti sellel hooajal viimast korda purjetamas. Ja justkui kogu selle toreda seikluse krooniks oli see, et täna siis läks sedasi, et sadas vihma, erinevalt kõigist nendest eelmistest kordadest, mil purjetamas olen käinud. Pidi ju see vihm ka viimaks ära tulema, oli teist juba narritud ka mitmel korral.
Ja hooaja kenaks kokkuvõtteks olid sadamas olemas kõik need alused, millega sel suvel purjetamas käinud olen - suured ja väikesed, ühe- ja kahemastilised, tänapäevased ja veidi vanemad. Päris soe tunne oli südames neid kõiki korraga näha sedasi. On olnud vahvaid seiklusi ja on olnud ärevaid hetki, aga alati on olnud hea!
Purjetajate jaoks jätkub hooaeg veel pea poolteist kuud, mina aga olen rahul, et viimaks ometi täitus mu kauaaegne soov purjetada ja et võimalusi selleks oli täiesti toredasti!
Seilamiseni!
Ja hooaja kenaks kokkuvõtteks olid sadamas olemas kõik need alused, millega sel suvel purjetamas käinud olen - suured ja väikesed, ühe- ja kahemastilised, tänapäevased ja veidi vanemad. Päris soe tunne oli südames neid kõiki korraga näha sedasi. On olnud vahvaid seiklusi ja on olnud ärevaid hetki, aga alati on olnud hea!
Purjetajate jaoks jätkub hooaeg veel pea poolteist kuud, mina aga olen rahul, et viimaks ometi täitus mu kauaaegne soov purjetada ja et võimalusi selleks oli täiesti toredasti!
Seilamiseni!
Muutused
Kui kiiresti ja kergesti kõik muutuda võib, see on suisa imetlusväärne. On mingid asjad ühtemoodi, läheb vaid mõni aeg mööda ja asjad on hoopis teistmoodi.
Ma ei tea, kas kõik sai alguse minu mõttest, et see, mille eest meeleheitlikult pageda püüan, viib mind ikka enam selle asja juurde tagasi. Et võib-olla peaksin hoopis hakkama selle asja poole minema, ehk siis on loota, et lõpevad ära need meeletud mõtteheietused mu sees.
Ma ei tea, kas oli see teiste tegurite mängutulek, mis tühistas peaaegu hetkega suure osa minu sees olnud meelehärmist.
Ma ei tea ja ilmselt ei saagi kunagi teada. Igal juhul tean ma seda, et asjad on muutunud, asjad on teistmoodi.
Ja sain vastuse ka mind painanud küsimusele, õigemini siis sain teistmoodi sõnastuse asjale, mida olin tundnud ja teadnud. See tunne, mis mu sees nüüd tõeks koorus, oli: "Minu õnn on see, kui teised inimesed õnnelikud on, aga Sind ei saa mina õnnelikuks teha. Sina mind küll, aga mina Sind mitte ja seepärast on asjad just täpselt sedamoodi, nagu nad on."
Kogu asja kokkuvõtteks jälle üks suurepärane unenägu - inimene, keda ma polnud juba ammu unes näinud, toimetas minu unenäos ja kõik sai selgeks, mis siis, et selles unenäo olukorras nii palju jaburat ja arusaamatut oli.
/Kõik muidugi näitamas selles suunas, mida ma pidin sel nädalal tegema ja mispärast oli vajalik see kihk, et tahan siia.../
Ma ei tea, kas kõik sai alguse minu mõttest, et see, mille eest meeleheitlikult pageda püüan, viib mind ikka enam selle asja juurde tagasi. Et võib-olla peaksin hoopis hakkama selle asja poole minema, ehk siis on loota, et lõpevad ära need meeletud mõtteheietused mu sees.
Ma ei tea, kas oli see teiste tegurite mängutulek, mis tühistas peaaegu hetkega suure osa minu sees olnud meelehärmist.
Ma ei tea ja ilmselt ei saagi kunagi teada. Igal juhul tean ma seda, et asjad on muutunud, asjad on teistmoodi.
Ja sain vastuse ka mind painanud küsimusele, õigemini siis sain teistmoodi sõnastuse asjale, mida olin tundnud ja teadnud. See tunne, mis mu sees nüüd tõeks koorus, oli: "Minu õnn on see, kui teised inimesed õnnelikud on, aga Sind ei saa mina õnnelikuks teha. Sina mind küll, aga mina Sind mitte ja seepärast on asjad just täpselt sedamoodi, nagu nad on."
Kogu asja kokkuvõtteks jälle üks suurepärane unenägu - inimene, keda ma polnud juba ammu unes näinud, toimetas minu unenäos ja kõik sai selgeks, mis siis, et selles unenäo olukorras nii palju jaburat ja arusaamatut oli.
/Kõik muidugi näitamas selles suunas, mida ma pidin sel nädalal tegema ja mispärast oli vajalik see kihk, et tahan siia.../
neljapäev, 16. september 2010
Soe tunne südames
Lugesin, vaatasin ja uurisin. Ja soe tunne tuli taaskord mu südamesse. Kui ikka kipub loomulik olemine olema selline, et kipun vigu ja halbu külgi nägema, siis kuidas saab vastu panna sellele soojusele ja südamlikkusele, mis on mõne inimese sees. Pole siis imestada, et tahan ikka osa saada ja tahan häid sõnu jagada, tahan anda julgustust, kuigi minu panust pole vist eriti vaja.
Aga vist ikka natuke on vaja ka - kas pole tunnistus sellest see, et leidsin omaenda kirja ka sealt teiste seast, ühes reas oma uue sõbra blogis, kellega ma kunagi kohtunud ei ole, kuid kelle teod inspireerivad ja annavad julgust hakkama saada kõigega, millega hakkama saama pean.
Selline soe tunne siis südames, taaskord midagi erilist ja erakordset, midagi imelist!
Aga vist ikka natuke on vaja ka - kas pole tunnistus sellest see, et leidsin omaenda kirja ka sealt teiste seast, ühes reas oma uue sõbra blogis, kellega ma kunagi kohtunud ei ole, kuid kelle teod inspireerivad ja annavad julgust hakkama saada kõigega, millega hakkama saama pean.
Selline soe tunne siis südames, taaskord midagi erilist ja erakordset, midagi imelist!
Üks magamata öö
Kui on elu kogunenud juba selline aastate arv, nagu minul parajasti on, siis kipub ikka nii olema, et unetunnid nõuavad oma osa ja pole enam seda nooruslikku särtsu, millega ööd ja päevad üleval olla.
Ja ometi oli üks magamata öö siin mingi aeg tagasi. Mis mulle selle öö juures meeldis, oli see, et oli vahetu ja otsene olemine. Ilma poosideta, ilma maskideta. Oli aval ja mõnus olemine. Ja ööst sai ootamatult kiiresti hommik. Pilkane pimedus asendus hommikuvalgusega. Ja oli öö, mis vaatamata sellele, et oli ühe praeguse etapi lõpp, oli selline, mis ühendas ja edaspidiseks sidemed lõi.
Eriti tore oli selle magamata öö juures aga see, et see, mida olin juba enne teadnud, sai vaid kinnitust. See, kui toredad võivad inimesed olla - see, et nad ongi tegelikult sellised, nagu nad kaugelt välja paistavad. Suur au ja heameel, jätkuvalt olla sellises seltskonnas...
Ja ometi oli üks magamata öö siin mingi aeg tagasi. Mis mulle selle öö juures meeldis, oli see, et oli vahetu ja otsene olemine. Ilma poosideta, ilma maskideta. Oli aval ja mõnus olemine. Ja ööst sai ootamatult kiiresti hommik. Pilkane pimedus asendus hommikuvalgusega. Ja oli öö, mis vaatamata sellele, et oli ühe praeguse etapi lõpp, oli selline, mis ühendas ja edaspidiseks sidemed lõi.
Eriti tore oli selle magamata öö juures aga see, et see, mida olin juba enne teadnud, sai vaid kinnitust. See, kui toredad võivad inimesed olla - see, et nad ongi tegelikult sellised, nagu nad kaugelt välja paistavad. Suur au ja heameel, jätkuvalt olla sellises seltskonnas...
Asjade loomulik käik
Helistasin, küsisin küsimuse. Tunne oli, et pean seda tegema. Tegin siis seda, mida tegema pidin. Palusin tagasi helistada. Helistati tagasi. Ja anti vastus mu eile pähe torganud küsimusele (mis mu enda peas vaid kõmises). Vastus on praegu veel osaline ja mitte eriti täpne, aga seda, mida teada tahtsin, olen teada saanud. Selline on siis asjade loomulik käik. Muidu ei oleks keegi mulle hakanud teada andma. Kas see on veel üks põhjuseid, miks sel nädalal pole ma seal, kus ma muidu olema pidin? Seda kõike polnud lihtsalt ette nähtud, sest mul oli vaja hoopis teisi asju teha.
Palju head on selles nädalas juba olnud, siin ja praegu. Kuigi mingil hetkel on olnud kõhklusi, et kas oleksin pidanud jääma sinna, kus ma olin. Aga iga päevaga saan ikka enam teada, et kuigi olles üksi eraldatud muust maailmast toimis see maailm kenasti ilma minuta edasi, on sel nädalal toimunud sündmused andnud selge märgi sellest, et ikkagi on mõned asjad, kus on ka minu panust vaja. Tore on olla vajalik.
Palju head on selles nädalas juba olnud, siin ja praegu. Kuigi mingil hetkel on olnud kõhklusi, et kas oleksin pidanud jääma sinna, kus ma olin. Aga iga päevaga saan ikka enam teada, et kuigi olles üksi eraldatud muust maailmast toimis see maailm kenasti ilma minuta edasi, on sel nädalal toimunud sündmused andnud selge märgi sellest, et ikkagi on mõned asjad, kus on ka minu panust vaja. Tore on olla vajalik.
Kirjanik mis kirjanik
Jah, üks kiri sai ära kustutatud. Lugesin igasuguseid asju ja leidsin, et ma peaks teise kirja kirjutama. Muudmoodi ma lihtsalt ei oska. Ikka ja jälle tekib vajadus kirjutada. Millest küll säärane vajadus? Kas ei saa tõesti muudmoodi? Sama asi, sama tee. Ju siis on ikka ette nähtud, et ma kirjutama pean. Kuigi tean, et see kiri, mille mõte pähe tekkis, jääb kirjutamata (ehk ei jõua adressaadini), ikkagi on see tunne sees, et pean kirjutama.
Kirjanik olen vist hingelt - kogu aeg käiksid käed ja kirjutaks midagi. Olgu selleks siis hetkel pähe tulevad mõtted või heietamist leidvad ideed või sootuks mõni luulerida.
Kirjanik olen vist hingelt - kogu aeg käiksid käed ja kirjutaks midagi. Olgu selleks siis hetkel pähe tulevad mõtted või heietamist leidvad ideed või sootuks mõni luulerida.
Iseendaga hädas, jälle
Ikka ja alati jõuan ma välja sellisesse seisu, kus olen iseendaga hädas. Kuidas küll iseendaga hakkama saada? Mida küll teha, et unustada ära need mõtted ja tunded, mis mu sees keerlevad ja ilmselgelt kuhugi ei vii? Kuidas saada sinna asemele midagi seesugust, mis mind niimoodi läbi ei võtaks? Asendada olemasolevad mõtted ja tunded millegagi, mis aitaks kuidagi edasi?
Ja mis ma ka ei teeks, ikka jõuan välja samasse kohta - alustan kus iganes või võtan ette mida iganes, ikka viib see välja mu sinna, kuhu ma jõuda ei taha. Ehk peaks siis võtma otse suuna sinnapoole, kuhu mina minna ei taha või kuhu jõudmist vältida püüan ja vaatama, kas see viib siis mu kuhugi mujale? Äraspidine loogika võiks ju ometi aidata?
Ja mis ma ka ei teeks, ikka jõuan välja samasse kohta - alustan kus iganes või võtan ette mida iganes, ikka viib see välja mu sinna, kuhu ma jõuda ei taha. Ehk peaks siis võtma otse suuna sinnapoole, kuhu mina minna ei taha või kuhu jõudmist vältida püüan ja vaatama, kas see viib siis mu kuhugi mujale? Äraspidine loogika võiks ju ometi aidata?
Üllatus plaadipoes
Elu väljaspool tsivilisatsiooni tõi mu tagasi selle juurde, mida vahel ikka harrastan. Plaadipoes hulkuda ja uurida, mida huvitavat sealt leida võiks.
No esimene asi oli kohe see, et sattusin kokku inimesega, kellega on koos toimetatud just muusika valdkonnaga seoses ja kes kohe huvituma asus, et mida ma küll otsin. Temaga vesteldes sain aru, et ilmselgelt olen vales kohas - kui inimene, kes ise tegutseb plaadimüügi valdkonnas, räägib, et plaadipoest midagi endale rõõmustama ei peaks, siis on ju maailm küll veidi kummuli?
Aga see selleks. Tegelikult tahtsin hoopis jagada seda emotsiooni, mis mul ühelt riiulilt vastu vaatava plaadiga seoses tekkis. Selleks emotsiooniks oli suur üllatus. Kuidas on see võimalik, et Eesti plaadipoes on uute plaatide rivis täiesti olemas plaat, mille endale rõõmustamise peale ma isegi veel korralikult mõelda pole osanud, kuigi ma teadsin, et see plaat ilmunud on, ei osanud ma arvata, et keegi meie kohalikest muusikakorraldajatest võiks arvata, nagu Eestis keegi seda plaati osta tahaks. Aga sealt see plaat mulle vastu vaatas ja ilma igasuguse kõhkluseta sai see siis ka endale rõõmustatud - Goo Goo Dolls'i "Something for the Rest of Us".
No esimene asi oli kohe see, et sattusin kokku inimesega, kellega on koos toimetatud just muusika valdkonnaga seoses ja kes kohe huvituma asus, et mida ma küll otsin. Temaga vesteldes sain aru, et ilmselgelt olen vales kohas - kui inimene, kes ise tegutseb plaadimüügi valdkonnas, räägib, et plaadipoest midagi endale rõõmustama ei peaks, siis on ju maailm küll veidi kummuli?
Aga see selleks. Tegelikult tahtsin hoopis jagada seda emotsiooni, mis mul ühelt riiulilt vastu vaatava plaadiga seoses tekkis. Selleks emotsiooniks oli suur üllatus. Kuidas on see võimalik, et Eesti plaadipoes on uute plaatide rivis täiesti olemas plaat, mille endale rõõmustamise peale ma isegi veel korralikult mõelda pole osanud, kuigi ma teadsin, et see plaat ilmunud on, ei osanud ma arvata, et keegi meie kohalikest muusikakorraldajatest võiks arvata, nagu Eestis keegi seda plaati osta tahaks. Aga sealt see plaat mulle vastu vaatas ja ilma igasuguse kõhkluseta sai see siis ka endale rõõmustatud - Goo Goo Dolls'i "Something for the Rest of Us".
Muusika minu kõrvadele...
...ja ilu minu silmadele?
Juhuste kokkulangemise tulemusena sattusin suurepärasele kontserdile. Oli, mida kuulata. Oli ka, mida vaadata. Ilusaid mehi laulmas kenade häältega. Emotsioone oma lauluga kuulajate seest välja kiskumas. Mõnel juhul isegi nii tugevasti, et pisarad kippusid silma.
Ja kõige imetlusväärsem oli lauljate välimus ja olemus. Kust küll seesugused raamatutegelased välja võeti - silme ette ilmusid kujutluspildid haritlastest mõnes ammuloetud ja veel kaugemal ajal kirjutatud romaanist. Needsamad lauljad seal laval oleks justkui nende kujutluspiltide elavad tõestused. Ja ometi elavad inimesed, tänases päevas, noored ja täis elujõudu, ei midagi ajaloo mälestusteraamatusse vajunut.
Muidugi oli parajaks hingepaituseks viimane laul, Charles Chaplin'i "Naeratus". Laul, mis just praegu kõneleb minuga iseäranis selgelt.
Juhuste kokkulangemise tulemusena sattusin suurepärasele kontserdile. Oli, mida kuulata. Oli ka, mida vaadata. Ilusaid mehi laulmas kenade häältega. Emotsioone oma lauluga kuulajate seest välja kiskumas. Mõnel juhul isegi nii tugevasti, et pisarad kippusid silma.
Ja kõige imetlusväärsem oli lauljate välimus ja olemus. Kust küll seesugused raamatutegelased välja võeti - silme ette ilmusid kujutluspildid haritlastest mõnes ammuloetud ja veel kaugemal ajal kirjutatud romaanist. Needsamad lauljad seal laval oleks justkui nende kujutluspiltide elavad tõestused. Ja ometi elavad inimesed, tänases päevas, noored ja täis elujõudu, ei midagi ajaloo mälestusteraamatusse vajunut.
Muidugi oli parajaks hingepaituseks viimane laul, Charles Chaplin'i "Naeratus". Laul, mis just praegu kõneleb minuga iseäranis selgelt.
Kontrollida olukorda
Ma arvasin, et kõik on korras ja mu emotsioonid on täiesti paigas, ilma igasuguste liialdusteta. Aga oli vaja vaid seda ühte hetke ja kohe sain aru, et minul pole selles olukorras midagi teha, sest kontroll on täiesti puudu. Ei-ei, ma polegi mõelnud, et ma peaks midagi kangesti kontrollima. Lihtsalt arvasin, et ma võtan asja külma kõhuga. Aga nii see asi ei ole, tuli välja.
Eks ma nüüd saan aru, miks pole asjad läinud nii, nagu juba pikalt soovinud olen. Ilmselt seepärast, et ma ise pole valmis. Kuigi ma ei usu, et aja jooksul midagi muutuda võiks. Sest reaktsioon on samasugune, nagu ta oli mitmeid kuid tagasi. Selles osas pole midagi muutunud.
Tegelikult on kummaline see, kui asjad, mis on olnud ühtemoodi, korraga mingite asjaolude tulemusena muutuvad hoopis teistsuguseks. Kuidas midagi, mis on kulgenud oma kindlat rada, saab korraga hoopis teistsuguse tee.
Eks ma nüüd saan aru, miks pole asjad läinud nii, nagu juba pikalt soovinud olen. Ilmselt seepärast, et ma ise pole valmis. Kuigi ma ei usu, et aja jooksul midagi muutuda võiks. Sest reaktsioon on samasugune, nagu ta oli mitmeid kuid tagasi. Selles osas pole midagi muutunud.
Tegelikult on kummaline see, kui asjad, mis on olnud ühtemoodi, korraga mingite asjaolude tulemusena muutuvad hoopis teistsuguseks. Kuidas midagi, mis on kulgenud oma kindlat rada, saab korraga hoopis teistsuguse tee.
esmaspäev, 13. september 2010
Tsivilisatsiooni hüved
Kui tuled tagasi piiratud maailmast, mida ümbritseb vaid meri, siis võiks ju tekkida vajadus tsivilisatsiooni hüvede järele (kuigi tsivilisatsiooni on selles piiratud maailmas piisavalt - elekter, internet, keskküte). Võiks ju olla midagi seesugust, mida igatsed. Ainus asi, millest tõeliselt puudust tunda oskasin, oli muusika. Ei ole ma jaksanud/tahtnud kogu oma plaadikollektsiooni elektrooniliseks teha ja nii ei olnud mul kaasas kõiki neid laule, mida tean oma plaadiriiulis olevat. Ja mõnest jõudsin tõesti puudust tunda. Kuid muud asjad oleks võinud olla või ka olemata olla - üllatavalt hästi olin ennast enne minekut ette valmistanud, isegi imestasin, kust ma nii täpselt teadsin, mida mul vaja läheb. Mis siis, et kogemus oli juba teistkordne, siis kaasavõetud asjade nimekiri laienes vaid ühe asja võrra, ülejäänu rahuldas täielikult mu vajadused.
Päikesereis põhja
Kui meil hakkab siin külmaks minema ja sügis näitab oma esimesi märke, hakkavad inimeste pilgud liikuma lõuna suunas, ehk siis ikka sinnapoole, kust soojust loota võiks. Mina läksin hoopis teistel põhjustel põhja. Mitte küll kaugele, kuid siiski natuke - nii 35 kilomeetri kandis.
Ja nagu ikka kipub olema, nii sain ühe eesmärgi kaudu hoopis midagi muud. Sain päikesereisi. Terve nädala paistis seal päike ja oli soe, mõnel päeval suisa nii soe, et sai vaid särgi väel õues oldud. Meri oli samuti mitmel päeval peeglile sarnane.
See kõik siis vaid tunnise paadisõidu kaugusel ja põhjas...
Ja nagu ikka kipub olema, nii sain ühe eesmärgi kaudu hoopis midagi muud. Sain päikesereisi. Terve nädala paistis seal päike ja oli soe, mõnel päeval suisa nii soe, et sai vaid särgi väel õues oldud. Meri oli samuti mitmel päeval peeglile sarnane.
See kõik siis vaid tunnise paadisõidu kaugusel ja põhjas...
pühapäev, 12. september 2010
L6hnad
Ma poleks osanud arvata, et l6hnad mind nii palju m6jutada v6ivad - nii on siin juba teist korda sedasi, et üks lisandunud l6hn muudab olemìse ebameeldivaks. Ootamatu on endas sellist tundlikkust avastada.
neljapäev, 2. september 2010
Ühel jaanuaripäeval...
Ühel ilusamal jaanuarikuupäeval sai kõik see alguse. Oleks ma tookord teadnud, milleni see kõik välja viib, siis ma oleks ainult osanud imestada. Nüüdseks on see kõik juba reaalsuseks saanud. Kuidas on küll võimalik, et ühest väikesest mõttekillust saab alguse selline sündmustejada, et muudkui vaata ja imesta? Kuidas küll on võimalik, et olen ise nii pikki samme teinud suunas, mis mulle seni tundmatu on olnud? Ja kuidas küll olen saanud tundma neid inimesi, kes minu jaoks seni vaid kusagil teadmatuses ja tundmatuses eksisteerinud on?
Sellised mõtted leidsin oma peas keerlemas Muinastulede Ööl, imetledes üht järjekordset pikas imede reas, mida mul on olnud õnne kogeda. Kas see on tõesti minu elu? Kuidas ma siia küll sattunud olen? Millega olen ära teeninud selle, et olla nende suurepäraste ja imetlusväärsete inimeste seltskonnas?
Sellised mõtted leidsin oma peas keerlemas Muinastulede Ööl, imetledes üht järjekordset pikas imede reas, mida mul on olnud õnne kogeda. Kas see on tõesti minu elu? Kuidas ma siia küll sattunud olen? Millega olen ära teeninud selle, et olla nende suurepäraste ja imetlusväärsete inimeste seltskonnas?
Kaardist polnud abi
Kui siin mingi aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ma kõik ühele kaardile panin, siis praegu on selgeks saanud, et sellest kaardist polnud suurt abi. Asjad said selgeks juba enne ja see eesmärk, mis selle kaardiga seotud oli, ei saanudki täide minna. Abi oli temast aga veidi teiste suundade pealt ja ehk see aitab mind nüüd edasi sinna, kuhu ma minema pean.
Mingid asjad on ikka ette nähtud ja mingite asjadega peab ring täis saama. Nii sai selle kaardiga seoseski vähemalt kolm ringi täis. Mõni ring on veel täis saamata, aga eks see paistab hiljem, milleks see kõik hea on ja kuidas need ringid siis täis saama peavad.
Mingid asjad on ikka ette nähtud ja mingite asjadega peab ring täis saama. Nii sai selle kaardiga seoseski vähemalt kolm ringi täis. Mõni ring on veel täis saamata, aga eks see paistab hiljem, milleks see kõik hea on ja kuidas need ringid siis täis saama peavad.
Rõõmu pakkumas
Tegelesin selle asjaga, millega ma siin nüüd üksjagu tegelenud on. Ja siis leidsin midagi, mis mulle siirast rõõmu pakkus, midagi, mis mind ennastunustavalt naerma pani. See kõik oli ju tore, aga veel toredam oli see, et keegi, kes minu rõõmu märkas, oli valmis mulle seda rõõmu ka hiljem pakkuma. Suur tänu selle eest!
Kahtepidi maailm
Kuidagi on viimasel ajal sedamoodi, et kõik maailmaasjad oma kaheotsalisust selgelt välja näitavad. Nii ei suuda mina selle kõige keskel omada selget seisukohta - et kummale poole kalduda ja kas asjad on head või on nad halvad, kas nad mulle meeldivad või on nad mulle sootuks vastukarva. Ikka on sedasi, et iga hea asjaga kaasneb ka midagi halba ja iga halva asjaga kaasneb ka midagi head.
Mis seis on?
Kuigi justkui kõik oleks korras, olen ikkagi kahtleval seisukohal. Ma ei tea, mis suudaks mind lõpuni veenda, et nüüd on kõik hästi. Miks ma aga üldse kahtlen, see on omaette küsimus, millele vastust ei tea vist keegi. Ehk peakski võtma sellise seisukoha, et kõik on suurepärases korras ja uskuma sellesse ja siis selle kõige järgi talitama? Tegelikult oleks see ju suurepärane lahendus. Eks usk aitab siinkohal palju ära teha. Vaatame, proovime ja eks siis paistab, mis välja tuleb...
Tellimine:
Postitused (Atom)