pühapäev, 18. august 2019

Fääri saared ehk mine, naudi Eestimaa loodust!

Seda lugu tuleb alustada veidi kaugemalt, sellest tundest, mis on mind mitmeid aastaid juba vallanud, seoses jõulupühade ja aastavahetusega. Et tahaks kuhugi kaugele ära minna, et tahaks minna kuhugi maailma otsa, kaugele paika, kus inimesi peaaegu ei leidugi. Näiteks on Teravmäed ja Lapimaa selles kontekstis mu "laua pealt läbi käinud". Aga, kuna talvisel ajal kipuvad lennukipiletid sellistesse kohtadesse olema üsna kallid, sest lende on vähe, siis on sedalaadi maailma otsa minemine ära jäänud.

Kevadel, kui sattusin aga uurima lennukipiletite hindu, ilma mingi suurema mõtteta, et tahaks kuhugi minna, lehitsesin mitu lehekülge pakkumisi läbi ja avastasin korraga, et pakkumisel on imelise hinnaga ja täiesti normaalsete lennuaegadega piletid Fääri saartele. Vaatasin oma suvisele kalendrile otsa, et kas leidub mõnda sobivat vaba auku, kohe uurisin järele, kas öömaja ka kuskilt saab ja kuna kõik klappis, siis tunniga olingi teinud hullumeelse otsuse suvel Fääri saartele minna. 

Ega ma neist saartest suurt midagi teadnud, et kus nad on ja mis nad on ja mida see kõik üldse tähendab. Lihtsalt, tundus, et võiks olla selline sihtkoht, mis on midagi minu jaoks. Kui see kõik siis tehtud oli, siis hakkasin uurima ja eestikeelset kirjandustki lugema sellel teemal. Ja üsna pea sain aru, et see on üks unelmate sihtkoht, vähemalt minusuguse jaoks, kes soojast kliimast sugugi ei unista, kes hindab privaatsust ja mõnusat olemist ja eks seda suurem ärevus oli enne reisi sees. Veidi muidugi hirmutas see, et ööbimine oli mul broneeritud haagissuvilas ja käsipagas ei lubanud mingit suurt hulka riideid ka kaasa võtta (ja lisaks oli ju vaja ka fototehnika kaasa haarata, sest ilma selleta poleks minu jaoks olnud mõeldav selline reis), et kuidas see 10-12 kraadise "soojusega" nii ööl kui ka päeval hakkamasaamine siis läheb.

Aga, Fäärid olid minu vastu lahked, väga lahked. Kuigi kaks päeva puhus tuul - nende mõistes natuke tugevam tuul, minu jaoks ikka natuke liiga tugev, sest käimisega oli raskusi ja isegi haagissuvila kõikus selle tuule käes -, oli üldiselt hea ja mõnus olla, ja lubatud vihm ja udu, mille jaoks ennast olin valmis pannud, jäid minul kogemata. Ja viimaste päevade jooksul kerkis temperatuur juba 17 soojakraadini, mis tundus täiesti palav ilm olevat. Ja kuigi mõnel hetkel olid käed ikka väga külmad ja mõnel hetkel, sel kõige tuulisemal päev mitmeid tunde õues olles, hakkasid ka mingid külmavärinate laadsed asjad tekkima, siis tegelikult läks see kõik kiiresti üle ja sealne karge ja värske õhk mõjus väga hästi - ööd magasin sügavalt ja ärkasin ikka ja aina värske ja puhanuna.

Ja kui fäärlased ise on välja mõelnud sellise lause, et kui sulle praegune ilm ei meeldi, siis oota 5 minutit, sest siis tuleb parem ilm (kirjeldades nende pidevalt muutuvat ilma), siis minu hea ilma kogemus rääkis sellest, et kui sulle praegune ilm ei meeldi, siis sõida teise saare peale, sest üldiselt oli ikka niimoodi, et kui minu "kodukülas" ilm kehv oli ja ähvardas sadada, siis nt teise kohta sõites säras päike ja tuulgi oli vaiksem.

Kuid, tagasi selle maailma servas olemise juurde. Kui ma seal kaugel maal siis olin, oligi niimoodi, et see tundus olevat maailma ots, sest kõik muu, mis oli kusagil siin või üldse mujal maailmas, tundus olevat nii kaugel ja nii eemal, et seda justkui polnudki olemas. Oli "siin ja praegu olemise aeg". Ja eks ma siis muigasin ennast ja omi mõtteid - et näed, saab ju küll seda, mida soovid, aga eks ikka veidi teise nurga alt, kui oodanud oleks. Ja kummaline oli see hetk, kui olin lennukiga jõudnud juba Tallinna kohale, siis alla vaadates ei tundnud seda kohta justkui äragi ja pidin hakkama endale meelde tuletama, et mis on kus ja kuidas see asi siin kõik käib. Selline maailma serva peal (või maailmast eraldi olemise) efekt toimis siis, kõik muu kustutati päris korralikult ära.
Aga, minnes nüüd selle kirjatüki pealkirja juurde, siis kirjutama ajendas mind see, mida sealsetel matkaradadel kogeda sain. See, et nüüd on hakatud teatud radadel matkamise eest tasu võtma ja et neid matkajaid olid niikuinii kõik kohad täis. Ja siis ma mõtlesingi, et tegelikult on meil siin Eestimaa peal niipalju avastamata rikkusi, niipalju neid kohti ja paiku, kus saad loodusega kahekesi olla, ilma suurte hordideta, ilma mingi tasuta, et tekkis tahtmine kõiki üles kutsuda Eestimaist ilu ja olemist avastama. Tean-tean, see on selline kaugelt vaatamise pilk Eesti peale. Ja eks ma ise ju olen siin neid kohalikke imesid ja imelisusi ikka ja aina avastamas käinud ja olnud ikka Eestimaa suur armastaja ja austaja. Aga seal kaugel maal tuli see asi kõik kuidagi iseäranis selgelt esile.

Ja üldiselt sain juba reisi teisi päeva hommikul aru, et Fääri saared on just õige sihtkoht minu jaoks - oma karguse ja selgusega, oma roheliste heinamaade ja sinise taeva ja sinise merega (ja see teadmine ja arusaamine vedas mu suu kõrvuni pähe ja käisin veidi totaka ilmega ringi, sest nii hea oli olla). Sest iga uus vaade lummas ja õnneks oli minu jaoks ka hulgaliselt pilvi taevasse laotud, et ma ikka täiusliku elamuse saaks, ja valguse ja varjude mänge pakuti mulle ka hulgaliselt. Ja selle kõige jaoks ei olnud tegelikult vaja muud kui vaid vaadata ja seda ilu kõike endasse ahmida. 

Ja eks ma siis muigasin seda asja seal ka - et ma olin teinud ikka mitu aastat ettevalmistusi - selleks, et ka veidi jahedama ilmaga laevateki peal õues olla, selleks, et lendavatest lindudest pilte saada. Sest kõiki neid "omandatud oskusi" läks mul selle reisi käigus vaja. 

Ja kuigi fototehnika osas läksin ma nö säästuvariandi peale - st kaasas oli mul ainult mu kaamera koos kahe põhiobjektiiviga -, siis üldiselt sain tehtud kõik need pildid, mida teha soovisin ja tulemustega jäin rahule. Ja kuigi mõnel hetkel oli tunne, et pikemat toru oleks vaja, siis tegelikult nägin neid pikkade torudega tegelasi küll, kuid ega seal mingit suuremat rõõmu polnud ja üldiselt arvan, et ega ma pikema toruga polekski jaksanud näiteks lunnide pildile püüdmisega tegeleda, rääkimata sellest, et jalgsi igale poole minnes seda kõike endaga kaasa vedada.

Lisaks muidugi kiitsin ka kaameratootjat, kes nii kaamera kui ka põhiobjektiivid ilmastikukindlaks oli teinud, sest ometigi oli mul ju vaja selle minu sealoleku aja kõige tugevama tuulega päeval, mil mul oli sealsele pärlile Mykines'ele mineku laevapilet ostetud, vaja ka möllaval merel, kus laine üle laeva käis, pilte teha. Ja hea oli, et kaamerameistrid sellise võimaluse-variandi peale mõelnud olid, sest ookeaniveest märjaks saanud kaamera-objektiividega ei juhtunud midagi ja sain edaspidigi rõõmsalt pilte edasi klõpsida. Sest seda, mida üles pildistada, jagus küll ja veel!

Üheks suureks eeliseks oli minu jaoks ka see, et ajavahe Fääridega on meil kaks tundi, mis tähendab, et sain mõnusasti magada ja ärkasin täpselt sellisel ajal, et sain oma toimetustega varakult alustada, nt ühel hommikul läksin 6:55 bussi peale, mis muidu võis tunduda ulmevara, aga kui vaadata, et Eesti aja järgi tähendas see 8:55, siis oli see ju täiesti paras aeg on järjekordset seiklust alustada.

Mis siis veel? Üldiselt leidsin, et selle reisi näol oli tegu tutvumisreisiga. Sest vaatamata selle, et jõudsin nii põhja kui lõunasse ja läändegi nende nelja päeva jooksul, mis mul oli võimalik seal kohapeal olla, jäi seda aega ikka liiga väheks ja sain aru, et selle maaga tuttavaks saamiseks on pikemat aega vaja. Ja et sellisel juhul tuleks ööbimised vaadata sedasi, et ei peaks edasi-tagasi sõitma, nagu ma sel korral tegin, vaid et oleks nö püsiv kulgemine - lähed mingisse kohta ja siis avastad sealkandis erinevaid paiku ja siis liigud järgmisele saarele edasi. Ja kuigi ma polnud kindel, kas minu suured lemmikud lunnid ikka on veel kohal, siis neid leidus ohtrasti ja minu suureks rõõmuks oli ka suulasid näha ja eks kohalik rahvuslind merisk hakkas ka ikka silma, lisaks mõni krüüsel - üks näiteks tuli mulle personaalseks modelliks. 

Ja kui ma kevadel selle reisi endale rõõmustasin, siis polnud ma sugugi kindel, kas seda endale ka rahaliselt lubada saan - kuidagi hullumeelne tundus see asi kõik -, siis reisil olla sain aru, et sellise reisi jaoks pole mingist rahast kahju, et sellise elamuse jaoks on raha just kõige paremini ja õigemini kasutatud. Lisaks avastasin, et kohapeal ei kulunud mul suurt mingit raha - suurim väljaminek oli kohaliku transpordi 4 päeva pilet, aga ringi liikudes ei saanudki raha justkui kusagil kulutada, sest enamasti on igas külas kohvik ja pood, niiet, mingit suuremat raha raiskamise kohta polegi ja kui oled niikuinii matkarajal kulgemas, siis on kaasas see, mis on kaasas. Ja kraanivesi on seal ju samamoodi nagu Islandil imemaitsev, niiet, ka joogipoolise pärast polnud tarvis muret tunda - veepudeli (tühja) võtsin ju kodust kaasa ja see oli vaja enne järjekordset teeleasumist vaid ära täita. Ja tee pealgi leidus alati mõni koht, kust vett juurde sai. Ja ega sellise temperatuuri juures ju suurt jooma ajagi...

3 kommentaari:

Linda Järve ütles ...

Muide, võib-olla teate, aga võib-olla mitte, et Toomas Jüriado blogi "Kolmenimemees" sisaldab vähemasti 27 põhjalikku postitust Fääri saartest. Esimene on siin: http://toomasjuriado.blogspot.com/2016/12/minu-faarid-i-sissejuhatuseks-maast.html

J ütles ...

Ei, ei tea. Aga, suur tänu selle info ja lisatud viite eest!

Marleen Overmeire ütles ...

ma olen täna super elevil. Olen näinud kommentaare inimestelt, kes olid juba LAPO M-F-st laenu saanud, mistõttu otsustasin populaarsete soovituste põhjal taotleda ja alles paar tundi tagasi kinnitasin oma kontole kogusumma 28 500 eurot. See on tõesti suurepärane uudis ja soovitan kõigil, kes vajavad päris laenu, taotleda oma e-posti teel: lapofunding960@gmail.com
Whatsapp +447883183014