Väljas sabistab vihma, kauaoodatud vihma. Algul sadas vähe uduseene sarnast asja, nüüdseks on sellest juba pangega vee allakallamine saanud. Ja kõik algas taaskord häältest, mis mulle meeldivad. Esmalt tuul õrnalt puid saisimas, siis juba järjest tugevamalt, siis ühel hetkel lisandunud vihmapiiskade langemine, siis juba tuul möllamas ja aina raevukamalt allasadav vesi...
Eks, kui ma oma ülestähendusi teen, siis kuidagi satuvad need olema sellised veidi negatiivse alatooniga, ikka miski, mis kriibib, miski, mis häirib, vajab väljakirjutamist.
Aga, nähes täna sõnapaari "Imeline maailm", tuli mulle meelde, et tegelikult olen ma tagasi jõudnud-jõudmas sellesse seisu, et maailm ümberringi ongi hakanud taaskord imelisena tunduma.
Ja kui ma selle põhjust otsin, siis põhjus on imelihtne - ma olen oma maailma imeliseks jutustanud. Sest mul on nõndapalju vedanud, et on üks inimene, kellega ma saan oma käike ja lugusid jagada, on see üks inimene, kellele läheb ka tegelikult korda see, mida ma teen. See pole sotsiaalmeedia vahendusel maailmale kuulutamine, et vaata, kui tore, vaata, kui äge. See on selline jagamine, kus ma tean, et see, kellega jagan, teab tausta, mõistab ja saab aru, ehk vahel muigab kaasagi, ehk vahel vangutab peadki, vahel jagab omapoolseidki kogemusi ja siis naerama koos.
See on olnud omaette teekond, ma tean seda. Ja hea on seda käia olnud. Ja tore on, kui saan aru, et mul on "toru teises otsas" keegi, kellele läheb korda. Eks see on andnud ka energiat - teha ja toimetada, uusi asju ette võtta, käia ja avastada.
Ja neid lugusid jagades elan ma oma elamused justkui taaskord läbi ja see paneb mõnel hetkel ikka meeletult heldima. Jah, inimesi satub mu seiklustele harva kaasa, aga viimasel ajal on kindlaks kaaslaseks enamasti olnud fotokaamera. Temaga koos juba igav ei hakka. Aga, eks ma selle fotokaamera leidmise (või taasavastamise) eest olen ka tänulik, ühele minu ellu korraks sissepõiganud tegelasele.
Ja maailm ongi imeline, sest avastamist ja asju, mille üle rõõmustada, on ju hulgi ja enamasti on kõige ehedamate elamuste pakkuja ikka loodus. Võtame kasvõi selle vihma, mis nüüdseks üle läinud on. Või udu kusagil niiduservas, või õhtused pilved, mida eile taevalaotusel imetlesin, või kasvõi see vareste hommikune hääleharjutus, mis küll üles ajas, aga mis siiski annab märku looduse ringkäigust - uus põlvkond kasvab ja neilgi on vaja oma laulu harjutada.
Või ka inimese loodu - eilne "West Side Story" võimas kogemus, muusika, mis on saanud omaks ühe kauakedratud kasseti vahendusel, kuid mis nüüd orkestri ja lauljate ettekantuna Estonia võlvide all võimsalt kõlas. Või siis need kuus toredat selli, kes üleeilsel õhtul naerumugistamise ja tantsukeerutamise võimalust pakkusid (loomulikult kasutasin mõlemad võimalused ka kenasti ära). Või sellestsamast õhtust kaks toredat tirtsu, kes leidsid, et nemad tahavad minuga koos tantsida, ja sellist vägevat ja toredat keerutamist polnud ma juba ammu teinud.
Niiet, ikkagi imeline maailm, kogu oma rikkuses ja mitmekesisuses!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar