Üksi, ikka üksi...

Möödunud nädalavahetus pakkus mulle huvitavat vaadet oma elule. Ise oma elu elades ei oska mõelda, kuidas asjad võiksid olla, võtan asju ikka nii, nagu need on.

Aga seekord siis sattusin kohe mitme inimese otsa, kes vaadates mind ja minu toimetamise viisi - et üksi olin pika maa jalge alla võtnud ja üksi omi asju ajasin -, hakkasid arutlema selle üle, et nemad niimoodi ei saaks ega oskaks. Mõni oli proovinud, sellest polnud midagi suuremat välja tulnud. Mõni teine arvas, et ta ei lähekski kuhugi ilma kaaslas(t)eta, sest ta lihtsalt vajaks abi ja tuge ja teadmist, et tal igal hetkel keegi käepärast võtta. Mõni jälle rääkis sellest, kuidas ta ise asju ajama piisavalt nutikas pole ja seetõttu on hea, kui on keegi, kes korraldab, keegi, kes organiseerib. Muudkui astu aga laiva ja sõida.

Kuulasin neid mõtteid ja eks ma siis jagasin ka omapoolseid kogemusi. Üks mõte, mille kindlalt välja ütlesin, oli selline, et kui ma hakkaks endale reisikaaslast otsima, siis võiks see tähendada seda, et mul jääks paljugi tegemata. Samas tõdesin ka seda, et üksi on lihtne - ise tead kuhu, kui kauaks ja mida tegema lähed. Ja eks ma olen ju selle kõigega hakkama saanud, polegi olnud suuremat probleemi. Ja eks mul tuli tõdeda ka seda, et ma vist saan iseendaga ikka päris hästi läbi, et mul pole mingit muret iseendaga koos olemisega, sest jututeemaks tuli ka see, et mõni inimene ei oskagi iseendaga üksi olla.

Ja eks mul on sellel kevadel siin olnud nii- ja naasuguseid kogemusi, mis räägivad ühe ja teise asja poolt ja vastu. Ja eks ma tean ennast ka piisavalt hästi, et kui minuga on keegi kaasas, siis ma ikka arvestan teise inimesi soove ja tahtmisi ja mõnikord lähen seda tehes ka iseendaga konflikti. Ja selles mõttes on see üksi toimetamine ikka see päris õige asi. 

Aga, kui on samade huvidega kaaslane, kellel sama tempo ja meelestatus, siis on samuti väga lihtne. Kõik kujuneb mõnusasti ja olemine on ka sel moel hea.

Kuigi jah, kokkuvõtvalt, sain aru, et kuigi ma ennast mõnikord ikka täieliku hälvikuna tunnen, siis nende inimeste silmis, kellega seekord juttu ajasin, olin ma justkui üks väga äge tegelane, kes teeb ja toimetab.

Ja olen selle ise hakkama saamise peale ikka viimasel ajal palju mõelnud, kui kõrvalt mingeid teiste elude situatsioone vaatan ja siis saangi aru, et eks asi ongi ikka selles, et ise olen kõiki asju kogu aeg saanud tehtud ja nõnda see asi siis lähebki. Selliseks on mu elu kujunenud ja selline on minu elustiil. Mulle see ikka enamasti sobib, kuigi mõnel hetkel on jõud otsas ja on selline tunne, et oleks vaja kedagi, kes aitaks edasi, kes toetaks ja talutaks. Aga, eks kogemus näitab seda, et see läheb mööda - tuleb võtta väike paus, akusid laadida, ja saabki jälle edasi toimetada.