Kaasaegne maailm või siis vajadus jagada

Eks see ole vist üksiku inimese probleem, mõtlen ma praegu. See, et kui ma midagi kellegagi jagan, siis minu jaoks on oluline, et see, kellega midagi jagan, minuga oma tähelepanu jagaks, et see, mis mul öelda on või näidata on või jagada on, jõuaks ka tegelikult selleni, kellega ma neid asju jagan.

Lugu ise leidis siis aset neil hetkedel, kui Fääri saartel tehtud pilte oma pereringis näitasin. Kuigi arvasin, et selle jaoks võiks olla mingi eraldi hetk, leiti, et sobib väga hästi, kui need käivad siis söögilaua ääres söömise taustaks. Ja nii see siis läkski ja kuna pildid vaheldusid suhteliselt kiiresti, siis arvan, et vaid murdosa neist jõudis vaatajateni.

Ja minu jaoks oli see selline pooliku jagamise hetk või üldse mitte jagamise hetk. Panin selle kaasaegse maailma arvele, kus süvenemiseks aega ei ole, kus mingi meelelahutus on taustaks, mis pole enamat väärt kui vaid kiiret pilguga ülelaskmist. 

Eks ma ikka olen kasuahne inimene, nagu mulle ükskord öeldud on - et tahan ikka ise midagi andes ka midagi vastu saada. Ehk siis selgi korral mõlkus mul meeles see, et ühe teise pereliikme tehtud pilte olin ma vaadanud kolmel erineval korral, iga kord süvenedes, iga kord üle vaadates ka need kaadrid, mille mingit väärtust ei olnud, mis olid lihtsalt kustutamata jäetud pildid, mis olid tehtud saanud näiteks kogemata nupule vajutades. Ja ma tõesti ootasin sedasama tähelepanu millegi pärast ka neile piltidele, mis mul Fääridel tehtud olid, sest nende puhul olid ju alles jäänud vaid paremad palad, olin nende näinud mitmeid päevi vaeva, et nad ikka võimalikult head välja näeksid. Tehtud ülesvõtest kolmandik läks kustutamisele ja tuli välja, et mingit suuremat niisama plõksutamist ma seal tegelikult ei harrastanudki. 

Ja eks omaette kahju on mul sellest kõigest ka seetõttu, et tegelikult oli selles kollektsioonis hulgaliselt selliseid kaadreid, mis nõuavad süvenemist, mis pole sellised pilguga üle laskmise pildid, mis on väärtused omaette. Aga eks see ole minu enda probleem - need on ju minu tehtud pildid ja neil on tõeline väärtus on ju vaid minu enda jaoks.

Aga, kui nüüd sügavamalt mõelda, siis see jagamise rõõm on ikka üsna suur asi. Või vahel ka mure jagamise vajadus ja olen sellel teemal ikka mitmeid kordi pidanud oma lähedastele tegema märkusi - kasvõi sedasi, et kui ma parajasti räägin millestki, mis on minu jaoks oluline, lõigatakse jutt lihtsalt pooleks ja hakatakse rääkima sootuks muust. Alternatiiviks siis küsitakse lühikese telefonivestluse jooksul, et kuidas mul läinud on, aga siis, kui asun sellele küsimusele sisuliselt vastama, saan peagi aru, et tegelikult ei olda sisulisest vastusest huvitatud (eks see sotsiaalne oskus on mul täielikult omandamata, saan ise ka väga hästi aru - see selline tühja jutu ajamine - ja mina ikka naiivselt mõtlen, et kui mu käest midagi küsitakse, siis sellele küsimusele ka tegelikult vastust oodatakse). Siis olengi selle välja toonud, et pole mõtet küsida, kui huvi ei ole - see ei anna midagi, kui selline sisutu küsimus mulle esitatakse.

Eks see ole arusaadav, et kõik tahavad ikka iseendast rääkida ja mina olen alati olnud selles kuulaja rollis, aktiivse kuulaja rollis, kes ka süveneb. Eks siis sealt ka see viga, et ootan sedasama ka teistelt.

Ja tegelikult on mul ju seda rõõmu, et on vähemalt üks inimene, kes süveneb ja kellega heal meelel omi asju jagan. Ega rohkemat polegi vist tarvis? Sellest vast ehk piisabki?

Kuid jah, üldise ilmaelu taustal tunnen mina küll seda, et mu elutempo on ikka argipäeva oravarattast niipalju väljas, et ma vajan süvenemist, vajan sügavuti minemist, vajan aega. Ja selles osas kaasaegne maailm mulle ikka kohe üldse ei istu, kogu aeg tundub, et satun sellega konflikti ega suuda kohaneda.