Sisetunne on õige

Nüüd asjade peale tagasi vaadates mõistan ma, et mu sisetunne oli õige.

Puutusin ühe inimesega esmakordselt kokku, sain tema tausta kohta veidi teada ja mõeldes selle peale, mis on tema igapäevane töö ja milline oli see kontekst, milles mina temaga kokku puutusin, tekkis minu sees küsimus: "Kuidas saab selline inimene sellise asja juures toimetada?" Aga, kuna kõik asjad tundusid sujuvad ja kenasti kulgevat, siis jätsin selle esialgse küsimuse kõrvale, nuheldes iseennast veel veidi selle eest, et ma nõnda eelarvamuslikult inimesse suhtun.

Kuid, aeg läks edasi ja nüüd, kui asjalood on selgunud ja ka see, kuidas inimene on ja milliseid otsuseid ta vastu võtab, tuleb mul taaskord tõdeda, et mu sisetunne oli õige ja see esimene reaktsioon polnud sugugi ekslik.

Ja selle teema juurde lihtsalt peab käima üks ilus loojangu pilt:

Täiesti emotsioonivabalt

Leidsin oma postkastist kirja, mis andis vastuse ühele minu viimase aja küsimusele. Minu tehtud töö saadeti kuu peale, sest olla leitud teine tegija, kuna asjadega olevat kiireks läinud. Minu käest keegi isegi ei küsinud, kas saan ja suudan nii kiiresti toimetada, kui soovitakse. Samuti ei antud mulle teada, et on teine tegija leitud ja nii hoidsin mina mõttetult oma ajaressursis lõtku ka selle projekti jaoks.

Ja kõigele krooniks lisati lõppu hüüdlause: "Tule ja toeta meid, rahaliselt!"

Kuigi ma ei osanud sellist asjade käiku ette näha, mis siis, et aimasin, et midagi on toimumas, sest vaadates kalendrisse tundus vaikus juba väga kahtlane, arvasin ma, et minu reaktsioon on teistsugune. Aga ei, ma kirjutasin täiesti emotsioonivabalt vastuse, mis oli vähemalt minu arvates väga neutraalne. Muidugi tean ka seda, et mul on siin praegu üleval teine teema, mis kogu emotsiooni enda peale võtab, aga ikkagi olin üllatunud kuivõrd lihtsalt käis see vastuse kirjutamine (kas praegu ongi siin see teine teema mastimänd, mis mind mõnel teisel hetkel raskena tunduda võivast olukorrast nii kergesti üle aitas?). Peast käis läbi ka mõte, et kas ma üldse peaks sellele kirjale vastama, aga ma olen siiski viisakas inimene ja nõnda see emotsioonivaba vastus sündiski.

Ja see läheb väga kenasti kokku minu teise liigi inimese tundega, mis oli mu eelmise kirjutise teemaks - nüüd sain väga selgelt seda tunda, et olen teise liigi inimene, kes sobib hästi ärakasutamiseks ja rahaliseks panustajaks, küll aga mitte sellesse nimekirja tähtsatest ja kuulsatest tegelastest, kes kõik projekti kaasatud on ja keda peagi ilmarahvale näitama hakatakse.

Iroonilisel kombel annab see hoopis teistsuguse maigu ühele teisele vabatahtlikule projektile, milles olen saanud osaline olla ja kus kannatati rahulikult ära kõik minu veidrused ja oskamatused ja kohutavused ja lõpptulemus sai selline, et olid rahul need, kelle jaoks see töö tehtud sai, ja ka mina ise olin rahul...

Mul on see au...

Eks ma olen seda suhtumist ennegi kohanud. Et kui oled teenuse osutaja, kui sulle su tegevuse eest makstakse, siis oled teise sordi inimene ja pead täitma kõik kliendi soovid. Eile tuli see asi kuidagi eriti üles.

Kõigepealt muidugi see varateismeline noormees oma suurepärase lausega: "Sul on suur au käia minu löödud palle üles korjamas, kasuta seda võimalust!" Ja kuigi ütlesin noormehele selle peale, et sellise väljaütlemisega kandideerib ta aasta huumoriauhinnale, viis see mu mõtted sootuks teistele radadele. Ja vaatasin ma siis enda ümber ja sain aru, et see, mille see noormees nii teraselt välja ütles, on lihtsalt väljendus sellele, mis ümberringi toimub.

Ja eks ma tean, milles on probleem - ikka minu eneseuhkuses. Sest ma ise tean oma väärtust ja ei taha painduda sinna, kuhu mind painutada soovitakse. Aga kui see väärtus välja ei paista (ja inimesed niikuinii ei viitsi ega taha süveneda), siis polegi midagi teha, oledki see, kelleks sind peetakse.

Pole piisavalt...

See mõttelõng sai alguse ühest linnatretist, mille käigus nägin naisolevusi, kes on igal hetkel väljapeetud. Ja nii ma siis mõtlema hakkasingi - et minus lihtsalt ei ole sellist sisemist tunnet ja vajadust, et ma pole sellise asja jaoks piisavalt äge.

Järgmine mõte sinna kõrvale oli see, et ma pole üldse piisavalt äge, üleüldse. Teen omi asju ja toimetan ja pealtnäha saan justkui hakkama, aga seda, mis teeks mind või minu tegusid erakordseks, seda lihtsalt pole. Erakordsed on teised inimesed, nende teod ja tegemised, väärivad ära märkimist, mina sellesse liigasse ei pääse.

Veel üks mõte oli see, et teen, mis ma teen, sellist asja, et mind presidendi vastuvõtule kutsutaks, lihtsalt ei ole juhtu. Ükski minu tegu pole sellist austust väärt. Rääkimata riiklikest autasudest või millestki seesugusest.

See pole nüüd sugugi arutelu sellel teemal, nagu ma seda kõike hirmsasti ihkaks, aga see on lihtsalt mu elu taustsüsteem (nagu füüsikaski sõltub elus kõik taustsüsteemist). Ja eks ma siis mõtlen tagasi eilsele hommikule ja lihtsale jalutuskäigule loomaaeda, hea sõbra ja tema lapse seltsis, kus oligi hea ja mõnus olla, neil hetkedel, tundsin, olin väärtustatud ja hinnatud, olin täpselt nii eriline, nagu olema pean.

Ühe suurema mõtte lisas eelmine nädal siia veel - et mul pole midagi sellist anda, mis oleks piisavalt hea, mis oleks piisavalt hindamist väärt. Ja minu heatahtlikud soovid, tuleb välja, on üks suur ämbrites kolistamine vaid. Aga, eks mul tuleb õppida, jätta seesugused teod edaspidi tegemata.

Ja kusagil kuklas ringleb mõte sellest, et ma peaksin (elu)keskkonda vahetama, sest praegusesse ei oska ma lihtsalt sulanduda...

Kuidas nad jaksavad?

"Kihnu Virve 90" oli hea vastus sellele küsimusele, mis mind ikka aeg-ajalt painanud on. Et kuidas muusikud jõuavad-jaksavad. Aga sel kontserdil, kus olid laval mitme põlvkonna tegijad ja kaasaarvatud Kihnu Virve oma krapsaka 90 eluaastaga, sain väga hästi aru, kuidas see võimalik on või milline on see jada, mis sellise tegususe tagab.

Et kui on eeskuju Kihnu Virve, kes on kaua elanud (nagu kenasti märkis Raido Koppel), näol ees, mis siis viga seal järel tulla meeste väel, mille puhul Kukerpillid on 45 aastat koos mänginud või siis nende järel Väikeste Lõõtspillide Ühing, kahe liikmega esindatuna, järgmisel aastal juba 30 aastat koos mänginuna. Et ega need mehedki saa kehvemad olla ja eks see elulust ja -säde on see, mis ikka edasi aitab. Seda sädet ja lusti, on mul heameel näha, jagub ka nooremasse põlvkonda, keda laval esindasid akordionistid Erik Nisu ja Julius Koppel.

Siinkohal ongi vast õige jagada üht pala, kus see üle põlvkondade ulatuv muusikaline side, mis ikka jaksu annab, kenasti näha on:

Elementaarne viisakus

Mõnikord ma tunnen, et ma ei jaksa. Taluda seda viisakusetust, seda, et inimestest üle sõidetakse. Ja kus saab parima indikatsiooni sellest, missugused inimesed on, kui mitte tualetijärjekorrast.

Siinkirjeldatud stseen leidis aset Nordea kontserdimajas ja kontsert, mille puhuks oli kokku tuldud, kandis pealkirja "Kihnu Virve 90". See sündmus peaks ju ometi andma mingitki märki sellest, milline on see publik. Heatahtlik, sõbralik, hooliv, viisakas - need on sõnad, mis mulle esimese hooga pähe tulevad. Ja eks ma tean, et seal oli ka palju seesugust rahvast.

Aga ikka peab olema selliseid hetki, mil saad aru, et ikka ei oska olla ega mõista inimesi. Ehk siis, indikaatoriks tualetijärjekord, mis ulatub teiselepoole tualetiust. Esimese märgina see, et uks peab lahti olema ja sellesse vahekäiku, mis jääb ukse ja tualeti eesruumi vahele, on kindlasti vaja ennast pressida, mis sellest, et kitsas on ja mis siis, et see takistab inimeste tualetist väljumist. Kui mina siis otsustan, et tualetiuks ei pea pidevalt lahti olema, leiab minu taga seisev naisterahvas, et tal on nii kiire, et lipsata minust mööda. Tema kaaslanegi on sama tegemas ja kui püüan talle meelde tuletada, et elementaarne viisakus on inimesed enne välja lasta, viidates voolule, mis tualetiuksest suhteliselt ühtlaselt välja voolab, taltub ta veidi, aga ma näen, et ta ikka tahaks, edasi tormata, minust mööda tormata. Ja nii ma siis hoian voolu kinni ja kui piisavalt inimesi on tualetist väljunud, leian tualetti sisenedes minust mööda lipsanud naisterahva enda ees seismas ja küsin ta käest, et kas ehk ma peaks tema kaaslase ka endast ette laskma. Selle peale poeb kõnetatu siiski minu taha oma kaaslase kõrvale.

Ise tunnen täpselt seda, et ma ei oska sellises ümber ja mööda trügimise ühiskonnas hakkama saada, et mulle ei istu selline asi. Ma tean, et viga on minus endas, kes ma olen elu oravarattast väljas ja seetõttu ei ole mul kiire - ka selliste asjadega, et peaks hirmsasti tualetisabas kellestki ettepoole saama, sisse tormama sinna, kus ruumi ei pruugi olla.

Umbes nädalajagu päevi tagasi olin ühes teises tualetisabas ja seal sain sabast kinni paaril neiul, kes ka arvasid, et nemad peaksid kiiremini saama, ootavatest inimestest mööda saama. Sel hetkel hämmastas mind kuivõrd leebelt ja täpselt oskasin neid juhtida selle olukorra, mis nende ümber toimus, taipamiseni - eks ma tean, kustkohast see osavus tulnud on, mul jagub selliseid tegelasi, kellega on tarvis nutikas olla, peaaegu igasse päeva.

Käsi lihtsalt ei tõuse

Oli taaskord üks neid masendavaid päevi, mil oli tunne, et oleks vaja kuidagi seda kurbust ja valu leevendada. Ja mõttest käis läbi see vahend, mida keskmine eestlane sellisel puhul kasutab - ehk siis alkohol.

Käisin ringi päeva, käisin kaks ja kuigi tee peale sattus neidki kohti, kus selliseid asju müügiks leidub, ei tõusnud mu käsi sugugi riiulist mõttes väljavalitud jooki haarama ja seda ostukorvi panema. Ja isegi see õllepudel, mis mul külmkapis on, jäi puutumata.

Ja nõnda ma siis mõtlengi, et asi on vist ikka harjumuses - et kui ei ole harjunud jooma, siis isegi suurtel masendushetkedel ei oska sellise asjani teed leida...

Mõte läheb siinkohal tagasi paari päeva tagusesse aega, mil mul soovitati ennast purju juua ja ma ei osanud selle peale muud öelda, kuiet ühe oma sõbra olen ma seetõttu suuresti kaotanud, et ma temaga joomises sammu pidada ei jaksanud, et nii nõrk olen ma sellel teemal, mis omaalgatuslikust purjujoomisest me siis veel räägime...

Kui ootad kirja, siis...

...homseks jäta pisarad:



Igaüks meist teeb oma valikud. Ja mis ma sinna parata saan, et ma ootan, vastust (ja seesama fraas sellest eelnevast laulust mu peas kumiseb). Ühel teisel juhul olen juba vastuse ootamisest loobunud ja andnud endale lubaduse, et (sõnadeta väljendatud) vaikusesoov saab täidetud ja vaikus jääb püsima. Kuid antud juhul on, ootus ja lootus ja kas see on siis tõesti nii vale, et ma usaldan seda tunnet, et tuleb vastus. Eks igaühel on oma põhjused, miks ja millal, kuid iga järgmine (vaikuse)päev tekitab aina sügavamaid haavu... Olen selle üle nüüd palju mõelnud ja iseendast ka aina enam aru saanud - et miks ma ennast avada ei taha, ei taha asjatut lootust üles puhuda, ei saa ennast täiesti vabaks lasta... Sest mul on kogemus ja see on suuresti ühesuunaline - ikka selles valguses, et ma pole piisavalt oluline, ei oma piisavat väärtust (ja see tõdemus teeb haiget). Eks püüan oma jõuvarusid (või pigem usuraase) kokku võtta ja ennast lohutada mõttega, et ju siis on mingid teised asjad, mis takistavad mulle vastamast. Lisaks tajun seda, et ma ikka üldse ei oska, kohe üldse mitte, suhelda ja olla ja hakkama saada. Sellest ma sugugi ei räägi, et mõnel juhul võimaldab distants haigetsaamist vältida...

Irooniline on see, et selle kõige läbi mõistan ma väga hästi seda, kuivõrd ma vajan, teisi inimesi, aga ju teistel siis seesugust vajadust pole ja nende elud on toimetusi-olulisi-inimesi täis, sest vaikus on püsiv ja kõikehõlmav, ei kippu ega kõppu.

Ootamatu kohtumine

Eks see ole ikka nii, et kui ringi liigun või näiteks valgusfoori taga seisatan, siis hoian pilgu taevas - ehk on kedagi seal toimetamas näha (ja kui teistel inimestel on sel puhul võib-olla igav, siis ikka leian mõne linnu, kes omi asju ajab ja mu tähelepanu, kasvõi osaliselt, endale saab).

Täna sõitsin meie kodupõllu (veel saab seda põlluks nimetada, sest heinapallid on seal peal ja loodetavasti see nii ka jääb, kuigi jah, meie küla poolt juba suur ehitustegevus käib ja viimase poole aataga on kerkinud paarkümmend maja ning ehitustegevus jätkub) teed mööda ja pilku ettepoole heites nägin, et miski suur lind on põllu kohal lendamas.

Mõtted hakkasid kohe liikuma sinnapoole, et ei tea, kas saan siis viimaks mõnda kotkast või kullilist lähemalt nägema - olen neid sellesama põllu peal ikka aeg-ajalt kohanud, aga mitte nii lähedalt, et neid mõnusasti vaadelda ja ka identifitseerida saaks.

Sõitsin siis edasi ja nägin, et lind laskus põllule. Ega siis muud, kui enam-vähem selle koha peal, kus ta madalale ära kadus, auto teeserva võtta ja oodata, mis juhtuma hakkab. Ega läinudki palju aega mööda, kui lind põllult õhku tõusis ja tiivad laiali laotas - oli ikka suur tegelane küll. Aga kui ta sedasi tiivad laiali laotanud oli ja ma teda paremini nägin, siis sain aru, et tegu on haigruga - seda linnuliiki olen varemaltki meie põllul kohanud, nende hääli kuulnud, aga seda ma ei teadnud, et nad meil ka talvituvad ja seetõttu oli see minu jaoks päris ootamatu kohtumine.

Kuna ma päris kindel oma arusaamas ja liigimääratlemises ei olnud ja lind muidugi lendas minust kaugele eemale, siis tuli see asi üle uurida - tuleb välja, et jah, haigrud talvituvad meil tõesti, küll üksikud, aga siiski.

Selle teemaga haakub kenasti minu viimase aja värvikam linnuelamus. Koduõuel nägin mitmel hommikul järjepanu üht pasknäärt (ma siiski arvan, et ikka üks ja sama lind oli), enam-vähem ühel ja samal kellaajal. Aga iga kord, kui ma fotokaamera kätte võtsin, et teda pildi peale püüda, oli ta nagu võluväel kadunud. Ja siis, ühel hommikul, oli see pasknäär minuga nii lahke, et mitmekümne minuti jooksul poseeris ta mulle lahkesti. Minu osaks polnudki siis teha muud, kui muudkui nupule vajutada, kaamerat ümber seadistada ja taaskord nupule vajutada.

Ja kuidagi on nüüd nii, et pärast seda fotosessiooni, kui järgmisel päeval tuli lumi maha, pole teda näha olnud. See oligi justkui tema viis pakkuda mulle mõnusat meelelahutust enne, kui pikemaks ajaks paus tuleb...

Heas ja halvas...

Üks stseen eilsest õhtust pani mind mõtlema.

Stseen oli siis selline, kus naine tuli oma purjus meest koju viima ja oli mehe oleku pärast suhteliselt endast väljas (kuigi, kell polnud isegi veel üle südaöö ja mehele vastu tulla oli vist üks suhteliselt tavapärane tegevus).  Mees oli ennast nõnda purju joonud, et tema õelam ja tigedam pool selgesti esile tuli. Sinna juurde suur saamatus ja vastutustundetus.

Ja nii ma siis vaatasin seda olukord pealt ja mõtlesin, et mina niimoodi küll ei tahaks, sellist meest ja selliseid olukordi. Ja kõrvalt sain aru, et see oli see, mille teemal abiellumisel ikka lubadusi antakse, et nii heas kui ka halvas toeks ja abiks olla.

Teine mõte, mis mulle pähe tuli, oli see, et selleks, et inimese tõelist olemust tabada, tuleb ta purju joota - siis on selge, millise inimesega tegemist on. Konkreetse inimese puhul oli see nähtud sisu, kas just üllatuseks, aga pigem selline nentimine - ah siis sellised mõtted on inimese sees.

Kolmas mõte oli see uhke auto, mille mees naisele just ostnud oli ja millega naine siis kohale sõitis - et kas sellised kingitused on need, mis panevad leppima, taluma, soovima, tahtma?

Ja veel üks mõte, mis mulle eilsest õhtust kaasa anti, oli see, kuidas üks meesolevus rääkis loo, kuidas ta oma lapsi armastab ja kuidas on lastele hea isa, et nad siis naisega on niimoodi rääkinud, et kui nad lapsi hästi kasvatavad ja neile headeks vanemateks on, siis võib-olla hakkavad nad millalgi ka teineteist armastama.

Kogu see teema taandus minu jaoks ikka sinna, kuhu ma enamasti jõuan - et ma vist ei oska(kski) ega suuda(kski) kellegagi koos elada, olla, pole piisavalt tolerantne ja selle nii-heas-kui-halvas puhul tuleks minu jaoks mingil hetkel mingi piir ette (vähemalt eilne aus sisemine tunne oli küll selline). Ja et minu armastuse otsimise-leidmise soov kuulub pigem ulme valdkonda ja eks see ikka üks tühi tallamine on...