Pühendusega kõigile Eesti isadele

Eilse õhtu ja öö tuules, pühendan kõigile Eesti isadele selle loo: Märgilise tähendusega on see, et peagi on isadepäev. Aga siiski, minu mõte ja palve selle asja juures on, et Eesti isad suudaksid ja jaksaksid ja peaksid vastu, ning otsiksid abi enne, kui murduvad, sest tegelikult on ümberringi palju inimesi, kes hoolivad ja on valmis aitama. Ja üheskoos oleme tugeva(ma)d ja saame kõigest üle!

Üllatus minu kirjakastis

Vaatasin täna huvi pärast oma kirjakasti, sellesse, kuhu mulle ajalehed ja ajakirjad ja kaardid ja muu seesugune tuleb - enamasti mulle keegi ei kirjuta ega saada midagi ja nii on selline vaatamine peamiselt lihtsalt kontrolltoiming. Täna aga ootas mind seal ees üllatus - üks pakk, väike küll, aga siiski pakk. Ja kui ma siis selle paki kirjakastist kätte haarasin ja teda vaatasin, teda katsusin, siis ei suutnud ma oma imestust kuidagi tagasi hoida, kuigi enne paki avamist ei suutnud ma uskuda, et see siis nüüd tõesti tõsi on. Eks ma siis rebisin aga paki lahti ja saingi oma esialgsele arvamusele kinnitust - jaanipäevaeelsel ajal (!) tellitud kaabel oli lõpuks kohale jõudnud. Ja nüüd ma ei oskagi selle asjaga mitte midagi peale hakata, sest loomulikult olen ma analoogse kaabli endale teisi kanaleid pidi juba soetanud, sest see oli reaalselt vajaminev kaabel. Teisest küljest jälle olin ma ju ammu juba käega löönud, et ma selle kaabli, mis sai tellitud eBay'st ja mille eest makstud PayPal'i kontol olnud rahaga, ikkagi kätte võiksin saada. Eks ma saan ise aru, et ma olin nii pagana laisk ja ei viitsinud seda asja uurima hakata - et miks teda pole tulnud, mis siis, et kohaletoimetamistähtajad on juba ammuilma minevikku kadunud - aga summa oli liiga väike, et selle pärast oma aega raiskama hakata. Seda suurem oli minu hämmastus täna, seda pakki ja selle sisu käes hoides - kus ta nii kaua oli ja miks ta siis üldse kohale jõudis (saan väga hästi aru, et tundun sellise alalise rahulolematu kliendine, kellele ükski lahendus ei sobi, aga lihtsalt, nii kummaline tundus see kõik)? Mitte ühtegi ajatemplit selle paki peal ei olnud ja nõnda ei saanudki ma mitte midagi rohkemat teada.

Sooneutraalsus

Lugesin sel nädalal pealkirja, et Soomes plaanitakse koolisüsteemis ära lõpetada laste poole soopõhiliselt pöördumine - et nüüd saab poiste ja tüdrukute poole pöörduda vaid nende nimesid nimetades. Eks Rootsi on sellel teemal juba kaugel eest ära läinud ja see Soomes plaanitav tegevus lihtsalt järgmine samm. Peagi ehk jõuab see asi ka meieni? Aga, mind paneb seesugune asi mõtlema, et mis siis selles nii halba on, kui lapsega suheldes viidatakse tema soole? Tundub, et asjad, mis on siiani olnud loomulikud, tuleb kõik ümber korraldada. Kellele või milleks see vajalik on? Iseäranis kummaline on see asi praegu veel Rootsi puhul, arvestades kuivõrd palju on seal pagulasi ja millised on nende tavad ja traditsioonid, selles valguses võib see asi iseäranis keeruline olla. Ja kuhu see suur sooneutraalsus välja peab viima? Ma tean, et asi on minu harimatuses, kui mina näen selle tulemusena sootuid või kesksoolisi inimesi. See on umbes sama teema, mis räägib igasugustest kvootidest sellel teemal, et mingil elualal on vaja naiste osakaalu suurendada. Ma pole kunagi seda meelt olnud, et midagi saab jõuga teha, naised peavad ise tahtma neil elualadel toimetada ja kui nad juba tahavad, küll nad siis ka tee leiavad. Tuleb meelde üks ammune jutuajamine belglastega, kes rääkisid, et Belgia kaitsesüsteemis just rakendati seesugust kvoodisüsteemi ja tulemuseks oli muidugi see, et naisterahvad, kes oma oskuste ja teadmiste poolest mingitele kohtadele sobimatud olid, pandi siis neisse ametitesse. Kas tõesti peavad need asjad sedasi olema? Aeg-ajalt on meilgi juttu sellest, et näiteks Eesti poliitikas on vähe naisi - aga mina, naisena, küll ei näe mingit soovi ega tungi poliitikasse minna, kuigi võib-olla eeldused selleks oleksid olemas. Ja siinkohal ei oska ma seda ju sugugi arvata, kas see oleks kuidagi teistmoodi, kui ma oleks mees - kuna ma mees ei ole, siis seda ma ei tea ega saa kunagi teadma. Saangi siinkohal aru, et sooneutraalsuse teema jääb minu jaoks kaugeks seetõttu, et ma seda ei mõista ja et ma ikka sookeskselt mõtlen. Aga, minu arvates on minu kui naise jaoks naiseks olemine suur privileeg! Nõndamoodi, arvan ma, nagu ka ühe mehe jaoks meheks olemine.

Blondid hetked igas päevas

Juhtus üle mitme aja sedasi, et hakkasin endale süüa tegema. Olin justkui kõik valmis seadnud ja oma arusaamist mööda ka pliidi sisse lülitanud, ootasin ja ootasin, mitte midagi ei juhtunud. Vajutasin aga igasuguseid lüliteid ja uurisin isegi, kas elekter ikka on olemas. Kuni siis, ühel hetkel, tegin ühe liigutusi, mis andis vastuse küsimusele, miks juba pliidile asetatud potis vesi keema ei lähe. Vastus oli imelihtne - 2 kõrvutipaiknevat juhet olid omavahel vahetusse läinud ja see juhe, mis pistikus oli, oli hoopis veekeetja oma, pliidi juhe aga vaatas ja ootas ja mõtles, et ei tea, kas mind ka kuidagi vooluvõrku ühendatakse või jätkub see nali veel pikalt. Selle avastuse peale siis sai juhtmed ära vahetatud ja peagi podises juba vesi potis. Aga iseenda üle sain ikka naerda küll - blondid hetked peavad ikka päevades olema, sest muidu oleks pagana igav vist see elu. Kuigi jah, neid blonde hetki võiks elu veidi hoolimakalt valida - kui ikka üle mitme aja endale süüa tegema asudes sellised apsakad juhtuvad, siis võib ju tahtmine ja soov taaskord üle minna ja kõik alternatiivsed lahendused kasutusele tulla. Sel korral aga oli valmistatud toit nõnda maitsev, et heal meelel teeks ja sööks veelgi - eks ikka see teada-tuntud tõsiasi, et isetehtud ikka kõige parem! Fataalsetest vigadest töövaldkonnas ei ole vist mõtet rääkida - ühel hetkel koodi üle lugedes (kuna mulle ikka veateateid ette visati) sain aru, et ma olen ikka oma mõtetega kuskil väga vasakul ära olnud, väga blondis seisus, kui seesuguseid suurepärasusi kirja olen pannud - ma arvan, et need kuuluvad koodivigade pärlite hulka, sest on võimatu aru saada, kuidas on üldse võimalik selliste asjadega hakkama saada. Aga, pole midagi, rõõmustada tuleb selle üle, et ma juba jälle viitsin ja jaksan ja tahan selle asjaga tegeleda. Fataalsed vead said õhtuks kõrvaldatud ja homme vast on see päev, mil taaskord üks etapp ühest projektist valmis saab!

Seda ma juba tean...

Kui muidu on tööasjadega ikka niimoodi olnud, et olen peamised vastused saanud internetiavarustest, siis viimaste päevade areng on selline, et taaskord järjekordseid otsingutulemusi läbi kammides võin mõista, et seda kõike ma juba tean ja olen kasutanud ning ise oleks lahendanud asja just täpselt sedasi. Kas selline tõdemus võib anda märku mingist saavutatud tasemest, omandatud kvalifikatsioonist - et isegi, kui tundub, et lahendust oleks vaja, on tegelikult lahendus juba olemas, kuskil kuklas, olemasolevas oskuste ja teadmiste pagasis. Aga, annaks see teadmine siis seda hoogu juurde, mis oleks vaja, saaks juba üle sellest seisakust, mis kuidagi üle minna ei taha. Pea on laiali otsas ja keskendumisega on raskusi. Ja elu pakub alternatiive, mis ütlevadki, et pole vaja pingutada, pole vaja kiirustada. Kuid eks edasi ajendab tegutsema see, et tahaks juba valmis saada, tahaks juba mingitki suuremat progressi näha...

Küsi ja sulle antakse

Ma pole kunagi eriti uskunud sellesse, et elu võiks olla väga lihtne. Aga see, mis nüüd siis eilse ja tänase päeva jooksul toimunud on, on lihtsalt võluv. Küsi-ja-sulle-antakse on toiminud täiesti kenasti. Ma olen üllatunud, meeldivalt. Ja eks mul ole hea meel ka - et mõnikord asjad nõnda ladusalt lähevad! Vahva! Ja mõnikord võib ju õnn minugi õuel olla!

Julgus on kadunud

Ikka olen teinud meeletuid asju ja välja käinud meeletuid mõtteid, aga eile saabus hetk, mil sain aru, et mu julgus on kadunud. Et ma enam ei julge - ei meeletusi teha ega isegi meeletuid mõtteid mõelda. Nii kaugele võib asi jõuda, kui ühestki meeletusest midagi ei saa, kui on pidev ooteasend ja ükski asi ei edene. Ja nõnda ma siis seisangi eluga vastakuti ja mõtlen, et miks see ometi nii on pidanud minema. Minagi ju vajan julgustust, et edasi minna. Ja lõputult iseennast motiveerida, iseendale hoogu juurde anda ma tõesti ei jaksa... Aga mis neist mõtetestki kasu on - eks elan oma elu edasi nii, nagu oskan. Ja kui hakkama ei saa, siis olen selles vaid ise süüdi. Ka selles, et julgus on kadunud.

Öine kohtumine Eesti politseiga

Sõitsin mina öisel asulavahelisel teel, kui nägin vastu tulevat politseiautot. Nii, kui nad mind märkasid, tõmbasid tee pealt kõrvale ja loomikult nägin edasi sõites tahavaatepeeglist seda vaatepilti, et nad otsa ringi keerasid ja peagi olidki nad mu taga, puna-sinised tuled vilkumas.

Ega siis midagi, kui tõmbasin tee serva. Politseinik tuli politseiautost välja ja isegi minu vaatevälja täielikult sisse tulemata küsis: "Palun Teie juhtimist tõendav dokument!" Rahakoti olin endale juba kätte võtnud, nii siis ulatasingi talle väikelaevajuhi tunnistuse, sest see on mul selles "komplektis" olev isikut tõendav dokument - naisterahvana on ikka lugu seesugune, et kätekott ja rahakott ja igaühes on oma isikut tõendav dokument, et kunagi maha ei ununeks. Politseinik luges seda ja lausus: "Ma palusin Teil esitada juhtimist tõendava dokumendi, kas Te juhite praegu laeva?" Mina siis vastasin, et ei juhi, aga see on minu isikut tõendav dokument. Selle peale küsis siis politseinik: "Kas Teil ID-kaarti kaasas ei ole?" Mina siis vastu, et ei ole ja et kui Te tahate kontrollida mu juhtimisõiguse olemasolu, siis selle väikelaevajuhiloa andmete põhjal saate seda oma andmebaasist ka teha. Selle peale vastas siis politseinik: "Eks ma siis lähen ja kontrollin andmebaasist." Läks ja kontrollis.

Tagasi tulid nad aga juba kahekesi, oli see esialgne politseinik oma paarilise ka kaasa haaranud. See lisandunud politseinik küsis siis mu käest: "Kas te puhute ka meile?" Mina siis hakkasin seletama, et mul on sellega raskusi olnud ja ma pole suutnud 5 minuti jooksul vajalikku toimingut tehtud saanud, aga eks ma ikka puhun. Lükati mulle siis alkomeeter nina alla ja üllatuslikult sain kohe esimese korraga hakkama. Ja siis lükati mulle nina alla see näit (ma polnud kunagi seda ise näha saanud): 0.0. Ma ei osanud selle peale muud kosta, kui et: "See on ju selge, et see näit selline on!" Ja kui nad ennast veel päris minekule seadnud ei olnud (kuidagi väga pettunud olemisega tundusid nad olevat), siis laususin neile, et ma tean küll, miks nad mu kinni pidasid - kuna mu auto ühel kasutajal pole Eesti juhiluba ja et minu jaoks on see juba tuttav olukord. Selle peale nad veidi muigasid ja lahkusidki, hüvasti jätmata.

See asi pani mind aga mõtlema nii mitmegi asja peale. Esmalt muidugi selle peale, et kui meil on õhuke riik, kas siis ei saaks kuidagi niimoodi teha, et inimene saab ise valida, et näiteks politseiteenust liiklusjärelevalve teemal ma ei soovi - oleks ju politseinikel vähem tööd. Teine asi on see, et mind oleks võidud selle puuduva juhiloa pärast ikka karistada ka - sest ma olen aru saanud, et väikelaevajuhiluba, kuigi seal on kõik vajalikud isikut tõendava dokumendi andmed olemas, on kuidagi piiripealne dokument - seda ei taheta tunnistada (mis siis, et välja annab seda täpselt sama asutus, mis autojuhilubagi) ja eks siinkohal oleks ma pidanud muidugi iseeneserumalust kiruma, kui ma oleks trahvi saanud. Kolmandaks, oli väga kummaline see politseinike käitumine - esmalt see vaateväljast väljas olemine, teiseks on ära kadunud enesetutvustuse osa ja lisaks siis ka veel see, et suisa kahekesi tulid nad lõpuks minuga tegelema. Ja kuidagi agressiivselt passiivne tundus see nende suhtumine olevat, mingil hetkel tajusin, et ma oleks nende jaoks nagu mingi eriti ohtlik kriminaal. Eksole, andmebaasis olid kõik puha tühjad read ja see on juba marukahtlane!

Ja kogu selle olukorra juures oli minul täiesti ükskõik sellest, mis toimub, ma oleks tahtnud juba ära koju saada (sest oli öö ja oleks tahtnud juba magama saada), selline politseinikele öise meelelahutuse pakkumine polnud sugugi see asi, millega ma oleks tegeleda tahtnud. Ja tegelikult tekkis mul tahtmine küsida: "Mille vastu ma olen eksinud, et te mind üldse peatasite?"

Mis maksab minu aeg?

Selline küsimus - mis maksab minu aeg - tekib mul alati, kui on kellegagi mingi kokkusaamine kokkulepitud ja siis, kui aeg kätte jõuab, selgub, et kokkusaamine jääb ära. Hea on, kui sellest siis teada antakse, aga hullemad on need lood, kui isegi teadaandmisest ei tule midagi välja. Kõige huvitavam on see, et need olukorrad on kõik nii sarnased - ma teen kellegi teise jaoks oma päevakava ümber, jätan nii mõnegi asja ära, sest prioriteet on eesseisval kohtumisel, ja hiljem selgub, et ma ikka oleks pidanud oma esialgsete plaanide juurde jääma. Eks lõppkokkuvõttes pean muidugi iseendale otsa vaatama ja tegelikult ei taha ma silmitsi seista sellise mõttega, et mina võiks ju samamoodi oma prioriteedid ümber mängida, miks mina seisan neil hetkedel kindel kui kalju, ootamas ja lootmas. Aga eks ma saan aru ka, milles on viga - mu elu on nii tühi, et minu jaoks on iga kokkulepitud kohtumine kui sündmus ja kuna muus osas on mu plaanid vabad, siis need graafikujärgsed kokkusaamised tekitavadki kõige muu osas seisaku. Ja eks ma saan aru ka sellest, et plaanid võivadki muutuda. Aga, kui juba muutuvad, siis võiks minu ajaga niipaljugi arvestada, et mulle sellest varakult teada anda, et ma jõuaksin neid teisi asju teha, mitte siis seistagi selles ajaaugus ja püüda välja mõelda, mis nüüd siis edasi saab, kui alternatiivsete tegevuste tegemiseks on ka juba hilja.

Õiged küsimused, väga õiged küsimused

Lugesin ja mõtlesin, minu peas hakkasid seosed tekkima. Leidsin põhjenduse, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid (ja seejuures täiesti valutult). Ja läks aeg veidi edasi ja sain teada, et on ka teisi, kes täpselt samamoodi asjadele vaatavad, oskavad õigeid ja väga õigeid küsimusi esitada. Jah, eks see ole selle asja sisu, suurem ja sügavam, kuigi jah, see teadmine ei muuda mitte midagi protsessi kui seesuguse osas. Ja kui asjalood käivadki ainult selle kohaselt, kas kuulud kildkonda või mitte? Ja kui kuulud, siis on kõik teed su ees valla? Mida peaksid tegema kõik ülejäänud inimesed, kes nendesse kitsastesse kildkondadesse ei kuulu? Kas neile ei anta isegi võimalust? Ja kui vandenõuteoreetikud räägivad veel mõnest suuremast ja mõjuvõimsamast kildkonnast, siis on kihte niipalju, et huvitav oleks teada saada, kuidas nad omavahel sassi ei lähe? Aga võib-olla on ühed lihtsalt teiste alamhulgad - kui juba väiksemasse kildkonda kuulud, kas siis oled automaatselt osa ka suuremast? Eks ma saan aru, et minu suurim viga on see, et ma olen kõik oma sellelaadsed võimalused käest lasknud. Aga, ei saa öelda, et ma ennast selle võrra kuidagi kehvemini tunneks, lihtsalt, hämmastav on mõnikord vaadata ja mõista, kuidas mõni otsus võib mõjutada tervet tulevikku. Ja eks mul tuleb silme ette see stseen minu elust, kus ei minu ega kellegi teise kildkonnavälise inimesega asju ei arutatud lihtsalt sel põhjusel, et me kildkonnast väljaspool olime. Kildkondlased oli arvestatavad partnerid, kõik väljaspool asetsejad aga mitte. Kummaline tundus see asi mulle toona ja kummaline tundub mulle see olukord isegi praegu, täiesti emotsioonivabalt tagantjärele vaadatuna.

Peab ikka tahtmist olema

Inimesed on erinevad ja erinevad on ka need asjad, mida nad oma elus oluliseks peavad. Vaatan ja mõtlen ja püüan aru saada. Üks kontrolör on nüüd siis Eesti presidendiks saanud. Aga missugune peab olema üks inimene, kes on vabatahtlikult tahtnud olla kontrolör? Kontrolöri töö pole mingi meelakkumine - vaenlasi leiab selle töö juures igal sammul ja sõpru pole loota suurt kunagi ega kusagilt. Ja peab olema sobiv inimtüüp, et tahta sellist tööd teha. Kuigi võib tunduda, et ma ei tea sellest asjast midagi, on minugi elus olnud perioode, kus olen pidanud olema see kõigiga sõjajalal olev tegelane (kuigi jah, Euroopa Liidu poliitkorrektses maailmas on elu vist veidi teisiti). Suures plaanis läks see asi minust valutult mööda - ju siis prioriteet oli mujal, asja sisu oli mujal. Aga siis saabus korraga aeg, mil ma hakkasin aru saama, et minust ikka seda kontrolöri pole, mina ei jaksa päev päeva järel olla see, kes tegeleb "lõhkumisega" - sest seda ju kontrolörid teevad. Mina olen oma olemuselt pigem ikka parandaja, abistaja. Eks kui ma nii kaugele oma arusaamistega jõudsin, siis tegin ka vajaliku muutuse oma elus. Aga jah, neil inimestel, kes sellist tööd teevad, peab ikka tahtmist olema. Ma tean, et on inimesi, kes naudivad lausa sellise töö tegemist. Kuid, minnes nüüd tagasi Eesti järgmisel nädalal ametisse asuva presidendi juurde, ei suuda ma üle saada sellest, kuidas ta ametisse sai. Sama hästi oleks see võinud olla ükskõik kes ju? Ja see asetab iseäranis imelikku valgusesse presidendiinstitutsiooni vajalikkuse - kui tulevane president ise ütleb, et tegelikult polegi presidendil suurt rolli (programmi tal ei olevat - huvitav, mille üle need teised presidendikandidaadid siis üldse vaidlesid - on vaid seisukohad ja arvamused), välja arvatud kitsaskohtade osutamise juures olemine, siis milleks selline ametikoht üldse? See tundub olevat selline asi, et kui te veel ise aru ei saanud, siis ma tulen ja ütlen teile, et näete, siin on üks kitsaskoht. Huvitav on ju mõelda ka selle üle, et president valiti meil siis lõpuks ilma igasuguse kriitikata - ehk siis, otsus tema valimise kohta tehti ära enne, kui ta oma seisukohti oli jõudnud avalikult tutvustada. Juba praegu on minu jaoks üleval mitmed teemad, mis tekitavad ohutunnet. Aga samas, ega alternatiivid ju ka eriti paremad polnud ja praegunegi president on teinud palju selleks, et presidendi ametiposti naeruvääristada, sellele ametikohale väärilist väärikust on tema juures vähe olnud. Ja arvestades, et presidendil reaalset poliitilist võimu polegi, siis pole vist põhjust muretsemiseks. Küll valitsus ja Riigikogu selle kõigega juba suurepäraselt hakkama saavad - ikka Eesti elu veelgi suuremasse kraavi lükkamisega, mille siis muuga? Ja eks muidugi on minu vaatenurga juures ka see asi, et minu jaoks tunduvad sellised asjad juba ammu suure mõtte kaotanud olevat - kogu poliitika ja suur "riigimajandus". Tean-tean, et olen ise olnud osa sellest, aga mida kaugemale ma sellest liigun, seda selgemaks mulle saab kuivõrd palju aja ja raha ja ressursside raiskamist on riigistruktuurides. Enamasti tuleb see just sellesamast eelnimetatud kontrollimise vajadusest. Võib-olla oleks neil puhkudel ka vaja sellist vanemate kogu, nagu Riigikogul on - kus tullakse kokku ja otsustatakse midagi ära. Selge efektiivsuse näide on ju siinkohal olemas - mõne kuu jooksul tegemata töö tehti ära sisuliselt 2 päevaga. Miks ei võiks see asi alati niimoodi olla? Olen aru saanud, et selle operatiivse tegutsemise taga võis olla riigikoguliikmete hirm, et läheb Riigikogu laialisaatmiseks, hirm iseenda tuleviku ees. Üks asi oli selle presidendivalimise teema juures aga hea - see avas minu silmad nii mõnegi teema suhtes, millesse ma polnud viitsinud süveneda, mida polnud oluliseks pidanud. Ja taaskord sain ma aru, kuivõrd rikkumata ma olen ja kuidas ma ikka mõne Eesti elus juba tavaliseks muutunud asja puhul pead vangutan ega suuda ära imestada, kuidas ja mismoodi asjalood käivad. Ja need sõnad, mida mulle on peale loetud mingid aastad tagasi, ei päde täna isegi avalikus ruumis enam, nõndamoodi on siis asjad muutunud...