16 aastat

Kuulasin ja arutlesin. Kuulasin ja mõtlesin. Iga üksik lause jätab teise inimese sisse jälje, ega pääse sellest minagi. Nõnda siis saadavad mõned öeldud laused mind ikka päevi ja päevi.

Selle konkreetse asja puhul tean, et mind püüti vormida, suund kätte näidata. Ma ise ei mõistnud miks ja varasemalt oleks ma hakanud iseendas suuri vigu otsima, nüüd aga teadsin, et see kõik ei kehti minu kohta, mulle pole sellist moraalilugemist vaja (sisemuses karjus muidugi suur, humoorikas protest). Ja hakkasin siis tagasi mõtlema, et kas ja millal on olnud analoogseid olukordi. Viimane selline meenus 16 aasta tagant - ka siis tegeleti minu vormimisega, ka siis tegeleti minu suunamisega. Tookord tegin osa soovitud muutustest (suurema osa jätsin tähelepanuta, sest nii palju iseendaga vastuollu minna ma küll ei saanud), proovisin asju, mida iial varem teinud polnud, aga see läks mööda, üsna pea. Sain tagasi iseendaks ja veelgi kindlamalt. Praegusel juhul ei pane ma neid suunavaid märkusi sugugi tähele ja võtan neid pigem huumoriga.

Tere-tere!

Muigama paneb elu ikka. Seisad, oled omaarvates omaette, läheneb inimene, täiesti tundmatu ja siis ütleb ta: "Tere!" Kas oli põhjuseks aeg või oli põhjuseks keskkond, seda ma ei tea, aga kuidagi kentsakas oli see terede saamise koht. Erinevad keeled, erinevad inimesed, aga koht oli sama.

Ju ma siis seisin selle koha peal sellisena, et mind lihtsalt tuli teretada. Aga, püüdes õppida kaasaegsetest kommetest, tean, et ei tohi inimestega väga kontakti astuda. Just mõned päevad tagasi sain aru, et ma olen ikka liiga avatud ja suhtlen inimestega, kui nemad minuga suhelda tahavad. Ja arutlen siin omaette, et miks mina ei oska neid ignoreerida, neist mööda käia. Oleks ju pagana lihtne, olen näinud, kuidas teised seda teevad. Kas mul on mingi sisemine viisakus, mis nõuab, et kui minuga räägitakse, ma ka vastan?

Aga loo moraaliks võiks ju olla see, et see juhuslik teretamine tõi ikka naeratuse näole küll!

Viisakas vihm

Eks ma tean seda väga hästi, et mind hoitakse, hästi ja hellalt. Kuigi, mõnel hetkel kipub see meelest ära minema ja mõnel hetkel kipun seda iseenesestmõistetavalt võtma. Aga enamasti olen õnnelik ja tänulik, selle hoidmise eest.

See lugu toimus mõned päevad tagasi ja ega suurem osa inimesi ei panekski seda tähele ega märgiks ära, aga minu jaoks oli see selge märk sellest, kuivõrd kenasti võib ka ümbritsev loodus olla minu toimetustega kooskõlas.

Toimetasin omi toimetamisi, suure tuule käes ja oma paar tundi. Siis vaatasin, et toimetused hakkavad otsa saama ja et peaks oma asjad kokku korjama. Sain siis selle kõigega ühele poole, ennast autosse seatud ja läksid vaid loetud hetked mööda, kui taevast hakkas kallama, suurt ja tihedat vihma, niimoodi, et silmapiir kadus silme eest. See oli minu jaoks ülimalt maagiline hetk ja mõtlesin: "Viisakas vihm!" Nõnda tore temast, et ta ootas kenasti ära, kuni ma autosse saan ja alles siis ennast maale laotas.

Ulmeline universum

Pruugib mul vaid mõelda ja oma küsimus-soov universumile saata, kui kohe hakkab juhtuma. Tänane küsimus oli: "Mis siis nüüd edasi saab? Saab mingit asja ka või ei saa?" Ja vaid poole tunni pärast leidsin oma postkastist kirja, mis andis kohe selge vastuse, et hakkab asja saama (küsimus on vaid, missugust asja).

Aga sellega ulmeline universum veel ei piirdunud, mõned tunnid hiljem helises telefon ja veelgi ulmelisem vastus tuli minu küsimusele.

Eks ma siis oskasin selle peale vaid tõdeda, et universum on ikka nii ulmeline ja toimib nii kiiresti, et jääb üle vaid imetleda tema operatiivsust.

Ja jätkuvalt võin tõdeda, et minu äristrateegia (kui seda asja niimoodi võib nimetada, kuigi ma ise pole seda kuidagi paika pannud, vaid see on lihtsalt nõnda kujunenud) - leida koostöövõimalusi ja -partnereid ebatavalistest kohtadest - toimib suurepäraselt, sedakorda siis sai asi alguse bowlingusaalist. Selle peale hakkasingi mõtlema, et on vist vaid üks äripartner, kes on mu juurde tulnud ärilisi kanaleid pidi, teised on mingitpidi meelelahutuskohtade ja vaba aja veetmise tegevustega seotud.

Peamine moraal on aga: räägi inimestega!

Punane 71

See on ju ammugi teada, et ma olen üks neist vähestest liiklejatest, kes liiklusmärkidest ka päriselt välja teeb ja nende järgi oma auto liikumiskiirust (või -suunda) reguleerib. Isegi siis, kui kiiruspiirangu märgid tunduvad tobedad või kui nende kehtivuse lõpumärgid on unustatud tee äärde paigutamata. Ja enamasti sõidan ma pigem aeglaselt, kui kiiresti.

Aga, eksimine on inimlik ja ega ma tegelikult ei sõida spidomeetrit jäigalt lubatud kiiruse peal hoides, pigem ikka üldises voolus liikudes. Samas aga, on mul enamasti, sõites omas tempos, see tunne, et minust sõidetakse läbi ja üle. Pole lugu, senini olen hakkama saanud ilma Eesti riiki selles osas toetamata.

Ja nüüd siis võite kujutada ette seda tunnet, mida ma tundsin, kui mu silme ette ilmus rahulikul öötunnil punane number 71, Tallinna linnas, Järvevana tee kiiruskaamera juures. Seda ma ei tea, kas välgusähvatus käis ja sedagi mitte, kas mul nüüd tuleb trahviteadet oodata. Eks muidugi tean ka seda, et piirkiiruse ületamise juures on mõõtevead, millega arvestatakse - spidomeetri eksimused ja muu säärane. Samas on mul justkui kuskilt meeles, et vist see kaamera sugugi trahvide väljakirjutamisega veel ei tegelevat, aga mine tea. Tulevik näitab, mis selles osas siis saab.

Tegelikult aga on selle kirjatüki ajendiks sootuks muu, sest osaliselt on selle punase 71 põhjus mujal. Bussijaama juures haakis ennast mulle sappa üks Opel ja niimoodi, et pikivahest polnud juttugi, kõik see jätkus Filtri teel ja siis veel kõigis nendes ärapööramiskohtades ja kõigis neis kurvides. Eks ma seetõttu pidingi eest ära sõitma, sest mulle sellised tihedalt taga sõitvad autod ei meeldi - on olnud halbu kogemusi, et nad ongi lõpuks tagant sisse sõitnud (eks sellepärast on mul silmad ka tahavaatepeeglis pidevalt, sest tuleb olla valvas). Seda kummalisem, võite isegi aru saada, oli see seik, et nii, kui me Järvevana teele jõudsime, jäi see Opel kaugele maha. Pärast kiiruskaamerat oli ta aga mul sabas tagasi.

See tuletab mulle meelde üht teist olukorda, kui ükskord Tallinna loomaaia ees pidin sügava punase tule alt läbi sõitma, sest minu taga oleva auto juht arvas, et on veel piisavalt aega ristmikult üle sõita. Kui ma oleksin pidurdanud, oleks ta mulle täie lauluga tagant sisse sõitnud.

Sellised olukorrad panevad mind alati mõtlema - mis siis on olulisem, kas seadusega vastuollu minemine või liiklusohutus?

PS Eneselegi üllatuseks ei leidnud ma ennast pärast seda punast 71 värisemas ega muretsemas - kui nii, siis nii, mis seal siis ikka. Ja kuidagi kriminaalselt ma ka ennast ei tundnud...

PPS Minu üldine arvamus kiiruskaameratest on see, et nad on täiesti tobedad ja pigem liiklusohtlikke olukordi loomas. Olen oma silmaga näinud, kuidas "kaamerasse sõitnud" autojuht Tartu-Tallinn maanteel täiesti närviliseks kätte läks ja pärast seda ei suutnud enam adekvaatselt autot juhtida - pendeldas 70-80-kilomeetrise tunnikiiruse vahel, iga kaamera juures kiirust veelgi alla tõmmates. Kas selliseid juhte on meile vaja? Ja kelle või mille jaoks on hea see, et kiiruskaamera ees võetakse kiirus maha, mõnikord ka pidurid blokki lüües, ja siis, kui on teada, et tee on (kiirusemõõtjatest) tühi, gaasipedaal põhja surutakse? Kõik teavad seda, aga sellest ei tehta sugugi välja. Selleks, et liiklus ohutumaks muutuks, on vaja muutust inimeste mõttemaailmas - et inimesed üksteisega arvestaksid ja üksteisest hooliksid, seda aga pole võimalik karistamisega mitte kuidagi saavutada.

PPPS Lugedes pealkirja, et Rootsis astus üks minister purjus peaga sõitmisega vahele jäämise tõttu tagasi, tekkis mul küsimus, et tegelikult peaksid moraalinõuded olema kõrgemad - purjus peaga sõitmise võiks tegemata jätta või siis astuda tagasi ilma, et vahele peaks jääma, ise ta ju teadis, et ta purjus peaga sõitis. Aga seda oleks vist liiga palju tahetud? Tean-tean, ma peaks pidevalt politseile avaldusi tegema iseenda liikluseksimuste kohta...

PPPPS Nädala jagu päevi tagasi olin selleks inimeseks, kes ei lubanud alkoholi tarvitanud inimest rooli. Ja ei lubanud autosse ka rohkem inimesi, kui tehnilises passis ette nähtud, iseäranis arvestades, et teiste hulgas oleks seal olnud lapsi, sel juhul ilma turvavarustuseta sõitmas. Selliste asjadega minu arvates nalja ei tehta...

Juurte juures

Kuna tuli meelde üks meesolevus, kelle praegusest elust vähe tean ja tahtsin teada, mis ta praegu teeb, siis viis see mu mõtted teistegi peale ja panin internetiotsingusse sisse veel mõned nimed, et saada teada, kuidas nad toimetavad, mida nad teevad. Ja lugesin ja tundsin rahulolu, et kõigil tundub hästi minevat, kõik on tegusad ja toimekad. Iseäranis huvitav oli aga saada aru, et nad kõik on enamasti oma juurte juures - toimetamas oma sünnipaikades või nende lähedal. See tundub mulle kuidagi iseäranis sümpaatne.




PS Mulle ikka meeldib Toomas Lunge hääl, midagi pole teha - rõõm oli teda nädala jagu tagasi elavas ettekandes kuulata! Ja eks Indrek Kalda ja Jaan Söötki ole heade häälte ja sügava-sisuka esituslaadiga...

Peab kirjutama!

Lugesin uudiseid ja pealkirju ja see pani mind ikka korralikult muigama. Kuidas on niimoodi, et suured üleriigilised portaalid kirjutavad täiesti sisutuid uudiseid? Iseäranis kentsakaks on asi läinud praeguse olümpia ja meie sportlaste ja muude tegelaste sealsete toimetustega seoses.

Need uudised, mida olen lugenud, on ikka päris naljakd. See, kui õrnad on ühed tippsportlased, on juba suisa naeruväärne. Vanasti oli suur higi ja pisarad ja vaev, nüüd on asi nii teaduslik ja viimseni välja timmitud, kogu taastumis- ja puhkerežiimiga, et isegi bussi hilinemisest saab uudise teha.

Mulle tuleb aga silme ette aeg, mil sai talvel külmas saalis, kindad käes trenni tehtud ja jääkülma vee all pesemas käidud, sest sooja vett lihtsalt polnud. Nii lihtsalt oli ja selle kõigega sai hakkama, sportlaseks olemine on midagi, mis on andnud elule sellise vaate, et lepid vähesega ega lase ennast häirida viimse luksuse puudumisest - kui seda on, siis naudid, aga muidu mõistad, et saab hakkama ka ilma. Eks neid aegu sai endale meelde tuletatud veel mõned aastad tagasi, kui sai Leedus võistlustel käidud - tuli suur nostalgia peale ja sai siis vanu eksperimente taas läbi proovida, ja ega asjad Lätiski suurt paremad olnud. Ma ei tea, kas meil on selliseid spordisaale veel praegugi? Pole sellistesse juhtunud ja selles mõttes on Eesti elu ikka väga palju edasi läinud.

Teine uudistega seotud teema on see, et jälgitakse kellegi sotsiaalmeedia kontot ja siis vahendatakse seda. Tore on teada, millega inimesed tegelevad, aga selles osas võiks meedias vähemalt mingisugunegi filter peal olla. Või on asi lihtsalt selles, et mina olen niivõrd palju kaugenenud üldisest ilmamelust, et mind see häirib.

Kui nõnda, siis nõnda...

Alguse sai see kõik ühest väikesest asjast, mis katki läks. Nüüd on suund selline, et ime on see, kui mõni asi katki ei lähe. Mina aga mõtlen, et peaks ikka kõik ära parandama, kõik, mis on katki läinud. Aga kas ma jaksan, kui teisest otsast neid lagunevaid asju muudkui juurde tuleb.

Võib-olla on see mõttetu nõiaring - parandad ja läheb jälle katki, parandad, sest muidu ei ole võimalust katki minna egaole ju järgmine kord midagi parandada. Aga kusagil kuklas tiksub ikka tiibeti vanasõna: kui niit katkeb üheksandat korda, siis sõlmi ta kokku ka kümnendal korral.

Kui nõnda, siis nõnda, mis seal siis ikka. Selle teema muusikapalaks on aga:



PS Üllatav on avastada, et ma olen Singer-Vingeri repertuaariga väga hästi kursis. Tervitused siinkohal neuroteaduste doktorile Kaidole, paari kuu tagusele väga meeldivale üllatajale.

Tõeline diplomaat

Kunagi kuulsin sellist lugu, et diplomaatidega pidi olema sedasi, et nad vastavad ära kõik need küsimused, mida küsitud pole, ja jätavad vastamata kõik need küsimused, mida küsitud on. Enam-vähem sama lugu on vist ka poliitikutega. Kuidagi tuli see lugu mulle meelde, seoses ühe tänase situatsiooniga. Tegelikult oli lugu sootuks teine ja võiks tõmmata paralleeli sellega, et juriidiliselt oli kõik korrektne.

Lugu ise oli seesugune, et hakkas üks inimene uurima üht osa minu minevikust, et kas see on olnud nii, nagu tema teab. Ja muidugi tahtis ta saada vastust jah või ei. Ta ei tulnud selle pealegi, et peaks oma küsimuse ümber sõnastama. Nõnda saingi talle huvi pakkuvale küsimusele vastata ei ja mitmeid kordi üle korrutada, et see eitav vastus on täiesti korrektne. Ega tema ju teadnud ega ka aimanud, kuivõrd lähedal on ta tõele, aga kuna ta küsis just sellise küsimuse, nagu küsis, siis mina ei arvanud, et ma peaks teemat kuidagi laiendama, ei tundnud selleks mingisugust vajadust.

Võib-olla on mul siiski annet diplomaatiaks ja minu kunagine mõte minna diplomaatide kooli õppima võiks ehk teokski saada?

Ja enam ei usalda...

Eks ole teada eesti vanasõna: narri põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu. Just sellise mõtteni jõudsin ma, kui vaatasin üht järjekordset minu ees lahti keritud draamat. Vaatasin ja mõtlesin ja arutasin. Peamiseks põhjuseks oli siinkohal see, et kas ma usun seda, mis minu silme all (näiliselt) toimub või ei usu ma seda teps mitte. Ja vaatasin iseennast justkui kõrvalt, sest teadsin ju põhjust ka, miks see asi nõnda on, miks see minu sisemine dialoog parajasti aset leiab - selleks oli eelnev kogemus ja see tegigi mind ettevaatlikuks. Nõnda ma siis saingi aru, et ma enam ei usalda, sest usaldust on kuritarvitatud. Samas aga mõtlesin ka seda, et kas see on üldse oluline, mida ma mõtlen või mida ma tunnen või mida oluliseks pean. Suurimaks teemaks muidugi oli see, et ma ei taha lolliks jääda, sealt ka siis see kahtlus ja kõhklus ja mõte, et võib-olla ongi minu osaks loll olla ja et tegelikult pole see minu lolliks olemine (või lolliks tegemine) sugugi suur katastroof.

Ise loll, ise loll, ise loll... Teada-tuntud mantra!

Kas te ise ka usute?

Lugesin, mida mulle kirjutati (ma arvan, et neid, kes sama asja lugesid, on viimasel ajal palju olnud). Lugesin veelkord ja siis mõtlesin: kas te ise ka usute, mida te kirjutate? Vaatasin asjale veelkord otsa, lugesin veel paar lõiku edasi ja siis tegin žesti, mille üle ma sugugi uhke pole. Luulusid võite ajada niisuguseid ja teistsuguseid, aga eks asja sisu ole ikka teada, seda muuta te ei saa.

Selle peale tuleb mulle meelde nädala tagune seik, mil panin inimest imestama selle üle, et iga kord, kui ma oma veebilehitseja kinni panen, kustutatakse kogu sealne ajalugu ära. Harjumuse jõud on suur, aga eks rutiinid ole seesugused. Selles valguses siis toimetasin ka seekord.

Aga, mõtlema paneb see, millise tähe all ja kui läbinähtavalt kõiki asju tänapäeval teha üritatakse - kõik ainult inimese hüvanguks ja heaoluks. Ja ega ma usugi, et nendest sammudest, mis ma tegin, võiks abi olla - eks kuhugi jäävad jäljed ikka maha. Suures plaanis aga vahel pole, vähemalt minu jaoks.

Kaasaegne kaisukaru

Oli öö, hulkusin internetiavarustes ringi ja kohtasin teisigi hulkujaid. Ühe sellise hulkuja peale mõeldes kerkis mu silme ette pilt sellest, kuidas nutiseadmega koos voodisse minnakse ja voodis ollakse. Kui selle asja peale veidi pikemalt järele mõtlesin, sain aru, et nutiseadmetest on saanud kaasaegses kaisukarud - need elektroonilised vidinad pakuvad tänapäevainimestele, kummalisel kombel, turvatunnet. Eks seepärast on aina rohkem inimesi nende külge ka aheldatud, ilma ei osata ega saada hakkama.

Aga mis ma siin ikka mõtisklen, endalgi mul on kaisukaru, kellelt tuge ja meelekindlust otsida, pole mina sellisest vajadusest puutumata. Nutiseadmetest aga hoian ennast veel esialgu eemale, arvates teadvat, milliste tagajärgedeni see viib...

Sõbralik žest

Kui inimesed aeg-ajalt kahtlevad selles, kas ümberringi on leida hoolivaid inimesi, siis mina selliste teemadega oma pead eriti ei vaeva - eeldan ja arvan, et inimesed on head ja ilusad.

Võib-olla selle pärast, aga võib-olla ka mingil muul põhjusel juhtus ka täna pajatamisele tulev lugu. Olin just auto ära parkinud ja auto juurest lahkumas, kui minu kõrval jäi seisma üks auto. Roolis olev meesterahvas keris akna alla ja lausus mulle: "Ärge oma autot siia küll jätke, siia ei tohi parkida. Ma olen mitmeid kordi siin trahvi saanud!" Kuigi minu arusaamist mööda olid parkimise märgistus selline, et võis parkida küll, aga ajalise piiranguga, oli minu jaoks vägagi meeldivaks üllatuseks selline väike sõbralik žest, selline hoolivuse ülesnäitamine. Lihtne ja liigutav! Tänasin muidugi meesterahvast ja parkisin oma auto ümber, sest kohti, kuhu autot asetada, oli küll ja veel.

Nii vähe ongi mõnikord vaja, et tuju heaks läheks ja naeratus näole tuleks - olla hoitud, kasvõi lihtsalt ühe juhusliku inimesi poolt.

Tervitused ja head soovid sellele toredale meesterahvale:

Kuklas kumiseb

Mingil ajal oli see mu igapäevane tunnuslaul, kusagil seespool kõlamas. Täna, kui juhtus taaskord üks pilt mu kätte, tuli see mulle taaskord meelde:



Tema teab kõigist kõike...

Loomulik autoriteet

See lugu sai alguse juba tükk aega tagasi, kusagil kevadel. Teemaks oli see, et miks minul on autoriteet ja miks inimesed mind usuvad ja usaldavad. See väljendus justkui protest, kuigi ma ise polnud selle peale kunagi mõelnud ega seda ka suurt tähtsustanud, sest ma ei oska sugugi arvata, et mul võiks olla teistele inimestele selline mõju. Aga kui kolmandad osapooled selle juba niimoodi välja tõid, siis pani see mind veidi mõtlema.

Nii see aeg siis kulgenud on ja kusagil kuklas on see küsimus ikka üleval olnud. Aga nüüd sain ma korraga seista silmisti selle enda loomulikuks autoriteediks olemisega. Vanad asjad ja vanad suhted, kus minu loomulik autoriteet tuli sellest, et ma olin vanem ja ilmselt ka hoolitsesin endast nooremate eest, vaatasin, et neil kõik hästi oleks ja et nad lollusi väga palju ei teeks. See autoriteet, tuleb välja, on siiani säilinud, ilma, et ma oleks seda kuidagi kehtestama pidanud, lihtsalt on ja seda järgitakse.

Ja huvitav on see asi, sest eks ma ikka aeg-ajalt kahtlen endas ja oma arusaamades maailmast, aga siiski olen mõnel teisel hetkel täiesti kindel selles, mis on õige ja mis on väär, mida ma teen ja milliseid kompromisse ma kohe mitte mingil juhul pole valmis tegema.

Olles siin mõni nädal tagasi lugenud hulgaliselt juhtimisalast kirjandust, tean väga hästi seda, et kõige tugevam ongi loomulik autoriteet ja selline asi on mulle millegipärast enamasti ikka külge poogitud olnud. Aga ju siin on oma osa ka selles, kuidas mina maailma näen, milliseid põhimõtteid järgin - ikka sõnapidamise ja enda jaoks oluliste inimeste eest hoolt kandmise läbi.

Vajadus kuulatajate järele

Tänane lugu räägib sellest, kuidas ma käisin poes. Vaatasin ringi allahinnatud toidukaupade hulgas, kuna oli plaan toorjuustukooki teha ja kui kohe küpsetama asuda, siis võib ju viimase kuupäevaga kaupa küll võtta - kui juba kuumutatud on, siis säilib paar päeva veel kenasti, kuigi, ma arvan, et toorjuustu puhul võiks ka ilma küpsetamata hakkama saada. Leidsingi vajaliku ja just sel hetkel astus minust mööda üks meesterahvas, kes siis teatas: "Ega praegu sõjaaeg pole!" Ma ei osanudki selle peale vist rohkem reageerida, kui puhkesin naerma. Seepeale ta tõdes veelkord, et pole sõjaaeg, aga elu on justkui selline - süüa ikka midagi pole, sest kuigi pood on kaupa täis, pole raha selle ostmiseks. Naeratasin sellegi peale ja asusin omi asju edasi toimetama, aga sain selle meesterahva endale justkui poekaaslaseks, tolknes veel tükk aega mul sabas ja seletas üsna ohtrasti.

Kui ma seda lugu siis teistele rääkisin ega osanud sellest suurt midagi arvata, oskasid teadjamad kohe tõdeda, et ju lugu oli selles, et inimene leidis endale kuulaja, kellegi, kes täiesti arusaadavalt kuulas, mis tal öelda on ja isegi reageeris sellele.

Mõeldes nüüd pikemalt oma viimase aja kogemuste peale, on see teema ikka ja aina üles tulnud - sellest, kuidas inimestel polegi kedagi, kes neid kuulaks, kes tõsiselt võtaks selle aja ja süveneks ja elaks kaasa. Igaühel on oma asjadega nõnda palju tegemist, et kuidagi ei jaksa kellegi teise asju ka veel enda sisse võtta.

Minule on seda kuulaja rolli ikka palju jagatud ja ju see tuleb mu juurde ikka ja jälle tagasi, sest taaskord leian ennast ühest ja samast olukorrast..

Valitseda maailma!

Üks asi, mis igapäevaelus ikka ja aina silma jääb, on see, et käib võimuvõitlus, pidevalt, inimeste vahel. Eesmärgiks on valitseda maailma, olla kasvõi iseenda maailma valitseja. Enamasti tähendab selline võimuvõitlus muidugi seda, et satutakse kellegi teise territooriumile, tekivad konfliktid teiste inimestega, sest harva oleme vaid iseenda pärusmaal ringi liikumas.

Pikalt olen seda kõike kõrvalt jälginud, aga nüüd tuli see maailma valitsemise vajadus välja ühe minu küsimuse peale. Ja kuulasin ja mõtlesin, kas tõesti ilma ei saa, kas kindlasti peavad asjad olema sedasi, et ilma korraldamise ja valitsejata ei saa midagi toimuda.

Tean-tean, eks ma ise olen ka paras kontrollifriik, aga siiski on nõnda palju neid asju, mille puhul näen, et pole mõtet ja pole vajadust, tühja koha pealt draamat üles tõmmata, õigust ja õiglust taga ajada, maailma valitsema kippuda.

Kõige iroonilisem on see kõrvalpilk, mida nägin selle maailma valitseda soovija tegudest - see, kuidas oma mingite soovide ajel alustatakse asju ja siis teised peavad tagajärgede likvideerimisega tegelema hakkama, sest kui asi kontrolli alt väljub, pole algatajat enam kusagil, teised vaadaku ise, kuidas saavad.

Selline meeleolu siis...

Täna, täiesti ootamatult (või siiski mitte), käis seest läbi see lugu:



Nõndamoodi käis läbi, et sees hakkas kõik keerama (tunne, mida polnud ammu tunda saanud) ja pisarad hakkasid voolama. Justament, tuntud headuses, kui osata leida aega ja võimalust, tunda ja osa saada...