Ühel hetkel tekib soov vaikida. Selline soov tuleb siis, kui saad aru, et kõik need sõnad, mis välja ütled, on valed ja viivad hoopis kaugemale sellest, mida tegelikult tahaksid öelda. Siis on mõistlikum vaikida ja ollagi kõigega iseenda sees. Las ta siis olla, kui juba ise aru saan, et muudkui valed sõnad minu seest välja tulevad.
/Ei lasta mul ka vaikida, ikka on midagi, mida teada tahetakse. Eks ma siis räägin, kui seda niiväga tahetakse. Aga ega ma suurt kontrolli oma selle üle, mis mu suust välja tuleb. Siirus ja otsekohesus - neid kahte omadust ei saa ma kuhugi peita./
2 kommentaari:
Tütarlaps, tütarlaps... siis tuleb ju ikka öelda, kui teisiti ei saa ja kui veel küsitakse ka - siis saab ju rääkimise vastutust küsijaga jagada. Rahu, ainult rahu, kõik on juba niikuinii uperpalle tegemas - ju see on nende asjade loomulik käik.
Ahaa, see oleks küll üks kaval nipp. Aga ei lähe läbi...
Postita kommentaar