Vaat sedasi siis, ilma suurema vaevata rikuti minu pidu ära. Lihtsalt sedasi, et mind ei kuulatud ja toimetati ikka omatahtsi. Ja mina ei suutnud piisavalt suur olla, et lasta teisel inimesel olla nii, nagu tema tahtis.
Kas siis tõesti on liiga palju tahetud, et pidu, millele ma olen teised kutsunud, võikski olla minu reeglite järgi tehtud pidu? Kas siis tõesti on liiga palju soovitud, et võiks olla üks pidu, kus mina võiks olla tähelepanu keskpunktis?
Ilmselt küll, kui teine inimene arvas, et ta võibki teha seda, mida ta tegi. Hakkasin pärast mõtlema selle üle, et miks ta siis sedasi tegi. Kas see oli kõik jälle selleks, et tunda, et tema vastu ollakse ebaõiglane? Kas see oli vajalik selleks, et keegi peab märter olema? Vabandust, aga kui inimene ise tekitab olukorra, siis ta peab ka tagajärgedega hakkama saama.
/Silma ette tuli üks aastatetagune pidu, kus lapsed, kellele olin just oma sünnipäevapeo alguses kinkinud binokli, ei suutnud omavahel kokku leppida, kes ja kuidas seda hoiab ja kasutab, ning tunne minu sees oli täpselt samasugune. Kahju küll, aga haiget teevad asjad. Ja ma ei saa sinna midagi teha, kui ma sellest valust üle olla ei saa. Seejuures tekib mul aga küsimus: kas ma peakski püüdma?/
Ja tõesti:
It's my party and I cry (karjumise tähenduses) if I want to!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar