Sooviga alustada oma uut eluaastat romantilisel lainel, sai valitud kohe kohane sündmus - rüütliturniir koos papagoilaskmisega. Ja nagu ikka, toimus peamine etendus väljaspool lava, eluteater laotas ennast sujuvalt laiali.
Kui rüütlitest on ikka loodud mingi romantiline kuvand, siis turniiril osalenud rüütlite käitumine oli selge näide sellest, et romantilisest oreoolist on asi kaugel. Üks konkreetne rüütel sõimas daamil näo täis, kui see piisava kiirusega ei suutnud talle turvist selga aidatud ega suutnud piisavalt kiiresti õiget mõõka ulatada. Samuti käis hilje pikk seletamine mõõka tekkinud täkke üle ja kuidas see kõik nurjas tema hea turniiritulemuse. Nii saigi seda teatrit pealt vaadatud, natuke arutletud ning lõpuks välja jõutud kokkuvõtteni: rüütlid on ühed metsikud mehed, kes hea juhul suudaval ennast oma südamedaami võlumiseks viieks minutiks kokku võtta, aga siis langevad enda metsikusse tagasi.
Siia juurde tuleb meelde ühe noormehe jutt, kes ütles, et kaasaegsed filmid loovad väära arusaama meestest - et tegelikult ei olegi meeste olemuses olla viisakas, lugupidav ja muud säärast, vaid mehed on oma olemuselt ikka mehed.
Eluteater pakkus veel ühe väga mõtlemapaneva vaatuse - üks poni ei tahtnud treileri peale minna. Ta lihtsalt ajas kabjad kõvasti maa sisse ja keeldus minemast. Meie nägime seda trianglit pealt pea kolmveerand tunni jagu ning siis enam ei suutnud. Nii kahe otsaga asi oli see, aga kõrvalt oli valus vaadata, kuidas looma jõuga sunniti minema sinna, kuhu ta ilmselget minna ei tahtnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar